Endised tillukesed

Toimetasin raamatut. Selles oli palju luuletuste tõlkeid. Vaatasin, et olen pakkunud omalt poolt hulga variante tõlgete parandamiseks, ise need seejärel unustades. Ma polnud luuletusi küll originaalidega võrrelnud, aga olin pakkunud rütmiparandusi, sest mul oli rohkem luuleannet kui tõlkijal. Kuigi ma ei teadnud, võibolla mingi teooria järgi oli tema rütm ka lubatud. Mõnele reale olin alternatiivseid variante pakkunud terve luuletuse pikkuse nimekirja.

*
Sõitsime rongiga Tallinna suunas. Vaatasime aknast välja. Öeldi, et lepp on nii palju põhja poole tunginud. Lõuna-Eestis kasvasid lehtmetsad, aga Põhja-Eestis okasmetsad. Siis jõudsime piirile, kust alates tuli ainult kuusemets. Ütlesin, et osad tallinlased arvavad, et kogu Eesti on selline. Väljusime ühes väikses peatuses. See oli Peedu. Ütlesin, et ma ei tunne enam üldse Peedut ära. Vaatasin uut ja koledamat jaamahoonet. Minu kaaslane läks jaama kõrvalhoonesse, mina kõndisin üksi vanaema suvila suunas. Teel tammile oli suur ketist lahtine koer, seetõttu võtsin suuna kaarsillale. Mõtlesin, et kui aknast välja vaadates olid juba kuusemetsad, kuidas me siis alles Peedul oleme. Ja kas Tallinna rong peatub tõesti igas väikses peatuses.

*
Olin vanglas. Elasin seal mööbli all. Vangivalvur käis iga päev mind kongis vaatamas. Iga vaatamine kestis viis minutit ja iga päev läks kell viis minutit edasi. Siis ühel päeval vangivalvur mind ei leidnud ja otsimine võttis kaua aega. Ta ei leidnud mind sellepärast, et olin tema sisenemisel ukse taga peidus. Seda trikki oleks pidanud kõik vangivalvurid teadma. Ta ei leidnud mind sellepärast, et olin muutunud tillukesest suureks ja ei asunud enam kongi madalamas kihis. Läksin nüüd vanglast välja. Läksin peole, kus teised olid samuti tillukesest suureks muutunud. Üks rääkis tillukestest üleolevalt. Aga kuulaja oli endine tilluke ja läks talle sellise jutu eest kallale.