Kõneanne

Õpetaja küsis mult, miks ma eelmisel õppeaastal bioloogia tundides ei käinud. Vastasin, et mul oli tunniplaanis viga. Ütlesin, et olen sel teemal palju unenägusid üles kirjutanud. Hakkasin mõtlema, kas ülikooli ajaloo osakonnas on bioloogia ikka kohustuslik. Kontrollimiseks vaatasin Raido päevikusse. Tal oli kahel esimesel nädalal päevik täitmata, aga kolmanda nädala koha pealt täidetud. Aga tal ei olnud päevikus täpsed tundide nimed, vaid naljanimed. Ta oli päevikusse kirjutanud ka, et ühel nädalapäeval on tal male ja kabe. Seda mängis ta Tallinnas. Mõtlesin, et võiks ta Tartusse ka malet mängima kutsuda. Praegu oli inglise keele tund. Õpetaja lasi pidada ingliskeelseid kõnesid. Kui järg minu kätte jõudis, rääkisin, et Fischer oli maailma kõige tugevam maletaja. On arvatud, et ta oli kõigi aegade tugevaim, teiste arvates oli hiljem Kasparov tugevam. Ma olen näinud unes, et Fischer on tavaline tartlane. Aga ma olen üldse palju ajaloolisi isikuid unes näinud. Järgmisena pidi kõnet pidama üks poiss, kes hakkas sõnu otsima. Õpetaja ütles talle, et ta võib kohe koju minna. Seega oli ta magistriõppest esimesel päeval välja visatud. Mõtlesin, et võibolla ta ei ole välja visatud, kui ta oma inglise keele oskust kodus parandab, võib ta ehk aasta pärast tundi tagasi tulla. Aga kui ta polnud keelt siiamaani selgeks saanud, siis vaevalt, et ta selle aastaga omandanud oleks. Õpetaja ütles, et kõige paremad kõned olid Helenil ja minul. Kui hakati klassist lahkuma, siis kuulsin, kui üks poiss rääkis, et mul on loomulik kõneanne, aga ma mõtlen asju lihtsalt välja. Tegelikult ma tõesti täpselt ei mäletanud, mida ma Fischeri kohta unes näinud olin.

*
Üks väike laps rääkis. Ütlesin talle, et ta on juba lauseid moodustama hakanud. Küsisin, kui kaua ta seda juba teha oskab. Laps vastas, et paar aastat. Tegelikult ta polnud üldse nii vana.