"Päevaleht" 1910

„Päevaleht“ 1910 juuli

Aastal 1857 asutas Jannsen ajalehe „Perno Postimees“. See oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus. Jannsen kolis Tartusse, kus hakkas 1863 välja andma uut ajalehte „Eesti Postimees“, vana leht jätkas samal ajal Pärnus ilmumist teiste toimetajatega. See kolis lõpuks samuti Tartusse ja hakkas aastal 1886 ilmuma „Postimehe“ nime all, selle järglaseks peab ennast ka praegu Tallinnas ilmuv samanimeline leht. „Eesti Postimees“ kolis uute toimetajate ajal aastal 1894 Tallinnasse. Revolutsiooniaastal 1905 hakkas selle asemel ilmuma „Päevaleht“.

„Päevalehest“ vaatasin läbi 1910. a. juulikuu numbrid, tehes märkmeid 110 kirjutise kohta. Sel ajal ilmus ajaleht 6 päeva nädalas, aga oli praegustest Eesti ajalehtedest õhem. Toimetuse liikmeid on nimetatud lehes kolm tükki – Georg-Eduard Luiga, Juhan Luiga ja Julius Mäns. Kuu lõpul Georg-Eduard Luiga nimi kaob, sest ta sõitis ajutiselt välismaale. Juhan Luiga oli meditsiinidoktor ja tänu temale oli ajalehes rohkelt meditsiiniteemalisi artikleid, kuigi ta kirjutas ka muudel teemadel.

Lehes võtsid sõna veel hilisem diplomaat Karl-Robert Pusta, sotsialist Mihkel Martna, ajaloolane Hindrik Prants ja teised. Pusta sai hiljem tuntuks Euroopa ühtsuse propageerijana, aga 1910 pidas ta ühtseks Venemaad. Mõni teine autor oli Eesti-kesksem. Martna varjas ennast poliitilise põgenikuna Šveitsis, aga sai samal ajal Eesti lehtedes kirjutada. Hindrik Prants meenutas „Päevalehes“ Põhjasõda, sest möödus 200 aastat Eesti ala minekust Venemaa võimu alla. Ametlikult peeti selle sündmuse mälestuseks pidustusi, aga Prants kujutab Põhjasõda meie maal enneolematult julma sõjana. Artikli lõpul ta ütleb küll, et hinnangu sellele sündmusele jätab ta andmata, aga ridade vahelt võib kriitikat Vene valitsejate suunas välja lugeda.

1910 oldi Vene keskvalitsuse suhtes üldse kriitilisemad kui veel 19. sajandil. Poliitiline õhkkond oli 1905. aasta revolutsiooni järgne. Revolutsioon oli andnud Venemaale parlamendi, kus toimusid poliitilised vaidlused. Nii julgesid selles osaleda ka ajalehed. Keisrit nimeliselt ei kritiseeritud, aga mõisteti näiteks hukka, kui politsei lasi topeltagentidel mõrvasid sooritada või kui ei tahetud kuulda võtta eestlaste seisukohti Aleksandrikooli küsimuses. Revolutsioon oli viinud ühed inimesed parlamenti, teised Siberisse ja kolmandad pagulastena Läände. Liikusid kuuldused, et aastal 1913 Romanovite troonijuubelil võidakse anda amnestia ja et revolutsiooni järel kehtestatud valveseisukord võidakse kaotada.

Kõige tähtsam eestlaste leht oli tol ajal Tõnissoni „Postimees“. „Postimees“ oli tülitsenud Grenzsteini „Oleviku“ ja Pätsi „Teatajaga“, aga „Päevaleht“ avaldas „Postimehe“ tegevusele tunnustust. „Päevalehte“ lugedes mõtlesin, et võibolla olen ajastule üldiseloomuliku kirjutanud liiga palju Tõnissoni teeneks, sest paljud mõtted „Postimehes“ ja „Päevalehes“ on ühised. Aga Tõnisson tuli nendega ilmselt siiski sageli varem välja. Ja kui Tõnisson oli tuline seltsiliikumise ja ühistegevuse propageerija, siis „Päevalehe“ toon nendes küsimustes tundub olevat natuke skeptilisem.

„Eesti ajaloo“ viienda köite käsikirjast jäi mulle meelde helge pilt, kuidas ka venestamisaastatel edenes seltsiliikumine, tänu millele liikusid asjad aegamööda paremuse suunas. Tõnissoni raamatuid koostades lugesin, kuidas Tõnisson pidas seltsiliikumist väga tähtsaks, aga arvas, et eesti rahvas on haige, sest ei liitu seltsidega piisavalt arvukalt. „Päevaleht“ kajastab seltside tegevust järjekindlalt, aga näitab, et lisaks helgemale poolele leidis seltsides aset ka palju tülisid. Ühistegevuse puhul annab ta sõna ka selle vastasele, kes arvab, et ühistegevus igas eluvaldkonnas ei ole õige. Järgmises numbris järgneb küll teise autori vastulause.

Veel ei ole avalikust elust kadunud ka Grenzstein, kes sekkus Eestis toimuvasse Prantsusmaalt saadetud kirjutistega. Tema suhtes on „Päevalehes“ avaldatud kirjutised ründavad. Grenzsteinile pannakse süüks isegi seda, et ta juba koolieelikuna Piibli ja palju teisi raamatuid läbi luges. Arvatakse, et vanemad oleks võinud teda keelata, kuna vanarahvas on hullu lugemise eest hoiatanud. Aga „Päevalehest“ tuleb välja ka üks punkt, millega ta jääb Grenzsteinist maha. „Päevalehe“ toimetaja kirjutab, et kaastööd, mida ei ole võimalik trükkida, põletab ta ära. Grenzstein selle asemel köitis talle tulnud kirjad Kirjakogusse. Ta lubas enne säilitada mitu väärtusetut dokumenti kui ühe väärtusliku hävida lasta.

TÄIENDUS: Sõjaseisukord Baltimaadel lõppes juba 1908. Aga valveseisukord veel kehtis. 9. juulil 1910 kirjutab "Päevaleht": "Valjema valvusekorra kaotamine Liivimaal olla valitsuse poolt nõuks võetud. Sest eeskujulik kord, mis Riias pidustuste ajal valitsenud, olla peaminister Stolõpini peale nii head mõju avaldanud, et ta ette pannud valjemat valvusekorda kohe ära lõpetada. Sellekohane käsk olla ligematel päevadel oodata." 1937 seletab Eesti Entsüklopeedia: Valvekord - üldiselt kõrgema ametiasutise valve temale alluva asutise järele.