Šotlase elulugu

Fred Kaplan. „Thomas Carlyle. A Biography“. Berkeley, Los Angeles, London 1993. Originaal 1983. 614 lehekülge.

See on viimane teos, millest ma Carlyle’i teemaliste raamatuülevaadete sarjas kirjutan, sest kaks tema raamatut on tõlgitud. Järgmiseks hakkan tegelema uuesti Grenzsteiniga, nagu tema raamatu „Eesti haridus“ saatesõnas sai lubatud.

Esimest Carlyle’i raamatut tõlkisin umbes 12 ja teist umbes 8 kuud. Magistriõppe ajal lugesin palju samas keeles raamatuid läbi, aga ükski neist ei olnud nii raske. Nüüd loetud raamatu autor Kaplan iseloomustab Carlyle’i keele raskust, et isegi tema vastased tunnistasid, et ta on geenius, kellel on rikas keel, ja isegi tema pooldajad arvasid, et kui ta kirjutaks traditsioonilisemas keeles, oleks tast kergem aru saada. Nimeliselt toodi välja, et isegi andekas ingliskeelne kirjanik Edgar Allan Poe ei saanud aru, mida Carlyle öelda tahtis.

Lõpetasin viimase Carlyle’i eluloo lugemise päev pärast Šotimaa rahvahääletust, kus iseseisvumine lükati väikse häälteenamusega tagasi. Carlyle’i raamatute ja tema kohta kirjutatute lugemine seletab muuhulgas selle rahvahääletuse tulemust. Carlyle oli šotlane, aga ta kolis Londonisse, kirjutas inglise keeles, mahutas meie-mõiste alla ka inglased, ei unistanud Šotimaa iseseisvumisest, ennustas šotlaste inglastega kokkusulamist ja oli Iirimaa riigist eraldumise vastu. Aga šotlase tegid temast tema usulised tõekspidamised, sageli Šotimaal puhkamas käimine ja enda Šotimaale matta laskmine. Carlyle’i inglise keelele on heidetud ette nii saksapärasusi kui ka šotipärasusi.

Varemkirjeldatud raamatu autor Kedenburg jagas teosed Carlyle’i kohta eluloolisteks ja vaimuajaloolisteks. Kaplani raamat on elulooline. Kaplan ütleb ise, et see on Carlyle’i elulugu, mitte lugu tema raamatutest. Raamatuid puudutab ta vaid niivõrd, kuivõrd need olid osa Carlyle’i elust. Kaplani raamat meenutab paljuski haiguslugu, kus jutustatakse nii Carlyle’i enda, tema naise kui ka muude inimeste haigustest. Carlyle oli juba noorena haige, keskeas tema tervis paranes, aga naise oma halvenes. Pikas vanaduspõlves, kui naine oli juba surnud, lisandusid Carlyle’ile vanadushaigused. Ta ei saanud enam kätt kirjutamiseks tarvitada. Algul püüdis ta jätkata kirjutamist dikteerimise teel, aga selline meetod talle ei sobinud.

Varemkirjeldatud raamatus Cazamian pidas Carlyle’i haiguste põhjuseks ületöötamist, aga Kaplan ütleb, et Carlyle ei töötanud rohkem kui teised inimesed. Oma raamatutes rääkis ta palju töö tegemise tähtsusest, aga töötamine oli tema jaoks väsitav ja vastumeelne. Lisaks raamatute kirjutamisele kirjutas ta palju kirju ja vestles inimestega ka palju suuliselt. Siin on võibolla erinevus, mida keegi töö tegemiseks nimetab. Kirjade kirjutamist saab vaadata töö tegemisest lahus seisvana, aga saab pidada ka tööks, sest hiljem on neid kirju raamatutes avaldatud. Ka vestlused kolleegidega võisid olla tööalased. Kui varemkirjeldatud raamatus ütles Symons, et Carlyle’i elu üksikasjad on paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul, ja varemkirjeldatud Carlyle’i Entsüklopeedia ütleb, et tema kogutud kirjad tulevad veel paksemad kui 30-köitelised kogutud teosed, siis järelikult ta elas intensiivset elu.

Carlyle kirjutas paljudel teemadel. Oma kirjutistega püüdis ta mõjutada ka poliitikat, aga ei käinud samal ajal teadaolevalt kunagi valimas, sest oli demokraatliku riigikorra vastane. Kaplani järgi hindas Carlyle oma kaasaegsetest peaministritest kõige kõrgemalt Peeli, kes kaotas sisseveetava vilja hinda kõrgel hoidnud viljaseaduse, kuid suri õnnetult hobuse seljast kukkumise tõttu. Kuid Carlyle’i Entsüklopeedia väidab, et kui Carlyle on kasutanud poliitiku võrdkujuna halvustavat nimetust Windbag ehk Lobasuu, siis mõtles ta sellega konkreetselt Peeli, mida kinnitab üks Carlyle’i kiri. Vene-Türgi sõja puhul olid Carlyle’i seisukohad sarnased liberaal Gladstone’i, mitte konservatiiv Disraeliga. Aga Kaplani järgi suhtus Carlyle Gladstone’i isikusse veel halvemini kui Disraelisse. Gladstone’i ta olevat lihtsalt põlanud, aga Disraelit ühelt poolt põlanud, teiselt poolt imetlenud tema arukust.

Tundub, et vaimuajaloolise suuna raamatud jätavad Carlyle’ist suurema mehe mulje kui eluloolise suuna omad, sest viimastest paistab, nagu ta ei oleks halva tervise ja problemaatilise perekonnaelu tõttu eluga kõige paremini hakkama saanud. Aga Carlyle polnud Kaplani järgi rahul ka sellega, kuidas suhtuti tema vaimsesse õpetusse. Teda küll tunnustatud geeniusena, kuid tema soovitusi polnud kuulda võetud. Disraeli valitsuse ajal pakuti Carlyle’ile kõigepealt riiklikku pensioni ja seejärel aadlitiitlit, kuid ta keeldus mõlemast.