Koerte rahvahääletus

Varem ma olin feisbukist lugenud ainult postitusi, aga viimasel ajal olin selgeks saanud, et seal on ka kataloogid, kust saab kaupa tellida. Iga kataloog hargnes omakorda uuteks kataloogideks. Istusin arvuti taha ja püüdsin leida neid katalooge, mida olin varem kasutanud. Aga neid ei leidnud enam nii kergelt. Katalooge pidevalt täiustati, mida suurem kataloog, seda raskem oli õiget asja leida. Otsisin neid linnas avalikus kohas asuvast arvutist. Aga kui läksin koju ja vaatasin kodusest arvutist, siis leidsin kõik jälle üles, sest kodus oli valikuid vähem, kuna neid käis juurde tekitamas vähem inimesi. Läksin oma tuppa. See oli isa toa moodi ja raamatuid täis. Toa keskel olid kõrged raamatuvirnad, samuti olid riiulid seinte ääres ja ühe riiuli kõrval asus voodi. Hiljuti oli toa raamatute paigutus ära muudetud. Mõtlesin, et ma ei tunne ennast kodus koduselt, sest raamatute asukohta on sageli muudetud ja need ei asu enam harjunud kohas. Võtsin vannist kopsikuga vett. Vee seest kostis kangelase hääl, kes ülistas seda vett ilukõnega. Mõtlesin, et kui ma olen vanni veest tühjaks joonud, siis järgmised inimesed enam vee sisse pandud kangelase häält ei kuule. Aga selles ma eksisin, sest kui vannist vett vähemaks võtta, voolas natukese aja pärast uus vesi asemele. Tahtsin minna duši alla ja olin lahti riietunud, kui uksest tuli sisse üks poiss, kes küsis, mida selle toa inimesed teevad. Kui ta ukse avas, hoidsin enda ees käterätti ja tema tuleku peale panin selle endale ümber. Poiss lahkus kohe uuesti. Kuulsin läbi ukse, nagu ta ütleks, et nägi mind paljana.

*
Kõndisin Vanemuise mäest alla ja Võidu silla suunas. Inglismaal taheti korraldada rahvahääletust. Aga Inglise peaminister oli pidanud kõne, et seadus ei luba rahvahääletust korraldada, seetõttu võiks panna inimeste asemel hääletama koerad. Siis tekib küsimus, keda koeraks lugeda. Kas anda hääleõigus ka hulkuvatele koertele ja kas ka koeranäoga kokale, kes keedab liha. See kokk oli arvatavasti inimese ja koera järeltulija. Ühe variandina pakuti veel, et otsustada Inglismaa saatus hääletamise asemel jalgpallimatšiga, kus kõik ühe seisukoha pooldajad koerad või inimesed lähevad ühte meeskonda. Jalgpallimatši korral oleks minu otsustusõigus vähenenud, sest jalgpalli ma hästi ei osanud. Jõudsime vendadega majja, kus pidi algama üritus. Vaatasime esikus peeglist oma ordeneid, mis olid riputatud rinnale ja varrukatele. Ütlesin, et ärme ennast peeglist vaatame. Seepeale kõndisime mööda koridori edasi. Vastu tuli üks mees, kes ütles mulle tere, aga vendadele mitte, sest neid ta tundis halvemini. Üks vend ütles iroonilise häälega: "Ta tuli meie perekonda ja muutis perekonna pingsaks. Nüüd ei ole enam midagi peale perekonna pingne." Minu ees sisenes saali üks klassivend. Ta tahtis vist minu kõrval istuda ja istus ette ritta, arvates, et kui mind kutsutakse saali ette, siis seda oodates istun eesreas. Aga ma istusin tahapoole.

*
Võtsin riiulist ühe raamatu, mida ma polnud mõnda aega lugenud, aga mis oli pooleli ja millel oli järjehoidja vahel. Ükskord olin selle läbi lugenud, aga sisu ära unustanud. Teist korda lugema hakates olin hakanud tegema märkmeid, et siis jääb paremini meelde. Aga meeles polnud ikkagi mitte midagi. Ma ei mäletanud isegi, kas see on romaan või novellikogu. Märkasin ühte trükist, mille kaanel oli nimetatud listide nimesid. Mõtlesin kirjutada listi, et sain teada, et listide sisu ei ole ainult võrgus, vaid seda on ka paberile trükitud. Aga see ei olnud siiski listide sisu väljatrükk, vaid uurimus listide kohta. Uuritud oli muuhulgas kultuur vestluse listi, aga mitte ajaloo arutelu oma. Mõtlesin kirjutada, et kui öeldakse list, siis mulle seostub see esimeses järjekorras ajaloo arutelu omaga. Aga kui trükise autor uurimistööd alustas, ei olnud ajaloo arutelu listi veel loodud, seetõttu ta ei võtnud seda oma teemasse. Autor kirjutas, et õpinguid alustades ta keskendus idamaade kultuurile, aga siis vahetas teemat ja võttis selleks läänemaade kultuuri.