Hunnide Hing

Üks laps tuli minu juuurde ja ütles, et ta on väike. Vastasin, et mina olen suur koletis. Mõtlesin, et hakkan suurt mängima. Maria ütles, et luges ühest ingliskeelsest raamatust, et haigus, et ma kardan puudutusi, algas mul juba ammu. Ta ütles, et selle raamatu kingibki ta mulle pulmakingiks. Vastasin, et võib kinkida küll, sest ma nagunii õpin inglise keelt. Ma tõlgin ühte teist ingliskeelset raamatut ka. Aga kingituse hulgas võiks olla lisaks midagi positiivsema sisuga, näiteks postkaart. Ise ma ei tea, mida teistele inimestele kinkida, sest ma ei tea, mis neid huvitab. Ma ei tea teistest inimestest mitte midagi. Kõndisime raamatukogu poolt Kitsa tänava poole. Mäe alt hakkas kostma karjumist, nagu oleks laps haiget saanud. Kiirustasime sinnapoole, et vaadata, mis on juhtunud. Mõtlesin, et kui karjumine kostab juba praegu nii valjult, siis lähedale jõudes on see liiga vali. Siis sain aru, et ei karjugi konkreetne inimene, vaid Hunnide Hing. Muruplatsil vaatas maa seest välja Hunni pea. Vend lõi Hunnile oda südamesse. Aga Hunn ei surnud silmapilkselt, vaid hakkas venda küünistama.