Söödud saba

Eile käis külaline. Ta rääkis, et ülikoolis õpetatakse inglise keelt tema jaoks liiga lihtsalt. Ta rääkis veel, et tal on akvaariumikalad, kellest üks sõi teise saba ära. Ta oli veel näinud, kuidas pääsukesed tegid söögilauale jäetud kruusi sisse pesa. Ma ei kuulanud külalise jutte lõpuni, vaid läksin tavalisel kellaajal jalutama. Õhtul tegin raadio lahti, kust tuli parajasti kursusekaaslase saade. Ta vaidlustas mujalt pärineva teadmise, et Teise maailmasõja ajal põgenesid Eestist eelkõige haritlased. Varasemal kellaajal oli sama kursusekaaslane listi kirja saatnud. Teine minuaegne üliõpilane kirjutab listidesse peaaegu iga päev. Eile vastasin talle, et lisaks Šotimaale on iseseisvuse tahtjaid ka Walesis. Lugesin eile kolmes võõrkeeles ajalehti. Inglise keeles kirjutati, et Kissinger on 91-aastaselt uue raamatu avaldanud. Ajaleht ei olnud Kissingeriga igas punktis nõus. Kissinger kritiseeris seda, kuidas Bush Iraaki ja Afganistaani tungis. Saksa keeles kirjutati, et kui 18. sajandil muudeti Inglise-Šoti personaalunioon reaaluniooniks, siis oli põhjuseks Šotimaa halb majanduslik olukord, mille põhjuseks omakorda oli Šotimaa katse Ameerikas kolooniaid omandada. Vene keeles kirjutati, et karistati õpetajat, kes oli õpilastele sobimatusse kohta kahtesid kirjutanud. Lugesin ka vanu ajalehti. Seal kirjutati, et Eestis usuti nii kõvasti välismaise kauba headusesse, et kohalik kaup maskeeriti välismaiseks. Lugesin ka ajalooraamatut. Raamatus inimene, kellele ei meeldinud raudteede ehitamine, hindas teist tehnikasaavutust, et post talle kirju kätte tõi. Sõideti veel ka hobusega. Inglise peaminister Peel kukkus hobuse seljast ja suri neli päeva hiljem. Sellest olen varem ka lugenud.