Suuskadeta suusatamine

Olin teel Tähtverre suusatama. Üks poiss ütles, et teine poiss solvus selle peale, mis ma tema kohta ülikooli töös kirjutasin. Vastasin, et ei solvunud, ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Mõtlesin, et võibolla see sünnipäevale kutsumine oli nali, sest ta ei öelnud kellaaega. Ütlesin, et ma ei saa iga kirjutatud lauset sügavalt läbi mõelda, sest ma pean sadu lehekülgi kirjutama. Kirjutatut tuleks veel toimetada ka. Vastu tuli ema, kes oli keeletoimetaja. Jõudsime suusatamiskohta kohale ja rahvamass hakkas sõiduga pihta. Mul ei olnud suuski all, vaid libistasin mööda lund saapaid. Sõitsin terve ringi ära, aga suuski ikka all ei olnud. Ma ei teadnud, kus suusad on, sest ma hästi ei näinud. Läksin lauluväljakult Tähtvere parki ja hakkasin suuski otsima. Vaatasin kõigi suuskade pealt, kelle nimi sinna on kirjutatud, et leida oma nimi. Enda suusad leidsin tooli najalt, mille kõrval istus Henn. Nüüd oli mul nägemine tagasi. Kui midagi ise teha, siis hakkas nägema.