Hiina ajalugu

Ross Terrill. Uus Hiina impeerium. Tõlkinud Lia Rajandi ja Andres Kask. Tartu 2006. Originaal 2003. 539 lehekülge.

Sellest raamatust leiab muuhulgas ühe argumendi, miks on üldse ajaloo lugemine vajalik. Nimelt olevat üks ajaloolane öelnud, et ajalugu mitte niivõrd ei kordu, kui õpetab tulevikku ennustama. Selline mõte tundub mulle õigem kui Marek Tamme oma, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, sest ajalugu ei korduvat kunagi. Seda olen varem kommenteerinud, et ajaloos ei ole täpseid korduvusi, aga sarnane kordub pidevalt. Näiteks tõin sõdade ja rahuaegade vaheldumise. Ukraina sündmused on vahepeal minu väidet järjekordselt kinnitanud.

Mida mul on nii võõra maa nagu Hiina kohta öelda? Mulle meeldib Uku Masingu põhimõte, et huvituda võimalikult võõrastest maadest ja kultuuridest. See õpetab ka oma maast paremini aru saama. Masingu õpilane Linnart Mäll ütles Kulmari raamatu indiaanlastest ja muust esitlusel, et kõige rumalamad on politoloogid, sest nemad tunnevad ainult praegust hetke. Minu ametlik haridus sarnaneb natuke politoloogi omale, sest magistriõppes õppisin peamiselt 20. sajandit. Õige tundub ühe Nõukogude psühholoogi soovitus, et teada tuleb kõigest midagi ja ühest asjast kõike. Kõike pole minu meelest küll ühestki asjast teada võimalik. Juba Grenzstein pidas õigeks inimestel tunnistada, et kui nad palju teavad, on alati veel rohkem seda, mida nad ei tea.

Terrilli raamat räägib eelkõige tänapäeva Hiinast. Aga palju on juttu ka praeguse olukorra ajaloolisest tagapõhjast. Hiinas olevat riiklus kestnud järjepidevalt rohkem kui üheski teises riigis. Praegust riiki valitseb kommunistlik partei, aga palju praegusest esinevat juba kommunismieelses Hiina ajaloos. Selles olevat vaheldumisi valitsenud konfutsianism ja legism. Konfutsianism olevat leebe ja tähendavat valitsemist vooruse alusel, aga legism julm ja põhinevat seaduse alusel valitsemisel. Hiinlased nägevat oma ajalugu tsüklilisena ja Euroopa ajalugu lineaarsena. Ma olen varem Euroopa ajaloo tsüklitest ka piisavalt kirjutanud.

Hiina ajalookirjutus ei olevat rankelik, et ajaloost peaks kirjutama nii, nagu see tegelikult oli. Hiinlastele õpetatavat koolis väljamõeldisi, nagu oleks Tiibet juba 2000 aastat Hiina koosseisu kuulunud. Selle vale ohvriks tundus langevat ka Lennart Meri. Kui talt ühel pressikonverentsil küsiti, miks ta tunnustab okupeeritud Tiibetit Hiina osana, vastas Meri, et ei saa minna tagasi kiviaega.

Nagu on tavaline, paistab autor oma uurimisteemast teadvat palju rohkem kui muudest ja näeb seetõttu Hiinat tegelikust erilisemana. Ta kirjutab, et on olnud palju maid, mis on pidanud ennast keskseks, aga ükski peale Hiina polevat ennast teistest kõrgemaks pidanud. Selle peale tuleb kohe meelde, et Piiblis nimetatakse juute äravalitud rahvaks. Ühes raadiosaates räägiti, et Iraanis peetakse kõiki välismaalasi barbariteks. Hitler pidas kõiki rasse saksa rassist madalamateks.

Üks Hiina erilisusest rääkiv punkt oli toodud tsitaadina. Mao Zedong oli Hruštšovi ees kiidelnud, et hiina keel on väga eriline, kõigis keeltes on sõna elekter, aga hiina keeles on teine sõna. Ma tean, et soome keeles samuti.

Hiina keisririik pidas vastu 1911.-1912. aastani. 1949 tulid võimule kommunistid. Mandri-Hiina allutas endale kommunistlik Hiina Rahvavabariik, aga Taivanil säilis mittekommunistlik Hiina Vabariik. Lääneriigid tunnustasid algul Taivanil asuvat riiki, aga 1970. aastatel tõi Ameerika president Nixon sellesse pöörde. Sel ajal ei olnud ka Taivan veel demokraatlik. Hiljem on ta demokratiseerunud. Palju on räägitud Hiina kiirest majanduslikust tõusust. Aga esialgu põhineb Hiina majanduse tähtsus maailmas suurel rahvaarvul. Taivan on oma rahvaarvu kohta majanduslikult palju edukam.

Milline on Hiina tulevik, selle kohta toob Terrill mitu erinevat ennustusvarianti. Ühe ennustuse järgi asendub kommunism fašismiga, teise järgi võib välja kujuneda Lõuna-Korea stiilis demokraatia. Aga veel keegi Hiina ajaloos ei olevat loobunud võimust verevalamiseta. Võimu säilitamise nimel on Hiinas juba verd valatud, kui 1989 suruti jõuga maha Taevase Rahu väljaku meeleavaldus. Mao Zedongi on peetud maailma ajaloo suurimaks mõrtsukaks Stalini ees. Terrill nimetab kümneid miljoneid Mao Zedongi ajal hukkunuid näljaohvriteks, aga minu teada esines ka otsest tapmist.