Kahtlased mehed

Elasin ühes suures toas, mille kõigi seinte ääres olid raamaturiiulid. Mulle öeldi, et ma raamatu "Karupoeg Puhh" riiulisse paneks. Otsustasin, et panen ta sellesse riiulivahesse, kus on kõige paremad raamatud. Vaatasin ringi, et olla kindel, kus see riiulivahe on.

*
Venemaa teatas, et üks inimene oli Venemaal tulistanud ja seejärel Eestisse põgenenud. Nüüd võis oodata Vene vägede sissetungi. Ma ei saanud raadios räägitavast aru, kas seal ei käigi juba ülekanne sissetungist. J. Lomp oli saatnud korraga sama kirja ajaloo arutelu ja saksa kultuuri listi. Saksa kultuuri listis kaks meest vastasid talle. Ma ei olnud selle listi liige, aga vastused tulid ka mulle. Kõndisime Lombi ja nende meestega mööda tänavat. Neil meestel olid päikeseprillid ja halva inimese nägu, nagu nad oleksid Venemaa agendid. Mõtlesin, et võibolla neil on sellepärast selline nägu, et nad teevad vaimset tööd. Mehed läksid üle tee ja kutsusid Lombi endaga kaasa. Mõtlesin, et nad võivad mind ka kutsuda. Aga nad ei kutsunud.

*
Riiulile oli pandud vaatamiseks minu vihikuleht, kus olid ilusad pildid. Mõtlesin, et ma pole feisbukki ammu pilte pannud, vaid muid asju, panen sinna täna foto sellest paberist. Mul oli üks teine mõte ka, et foto avaldamise asemel üks asi kirjutada. Mõtlesin, kas pildistada ainult joonistusi või ka samal paberil olevaid luuletusi. Algul eelistasin ainult joonistusi, aga siis mõtlesin, et luuletused võib ka avaldada, sest need on head luuletused. Tegin fotoaparaadiga mitu klõpsu, et leida sobivamat nurka. Isa pahandas, et kõiki asju võib teha. Vastasin, et kõiki asju ei või teha.