Vaatasin ajalehe malenurkasid. Panin taskumalelauale nuppe peale. Osa nuppe kukkus maha ja läbi põrandas oleva augu spordikooli alumisele korrusele. Läksin sinna neid ära tooma. Ütlesin, et minu treener on öelnud, et kui üks nupp on valesti, siis on kogu seis valesti. Lisasin, et üks võimalus on puuduv nupp meelde jätta.
*
Klassikaaslased olid kirjutanud referaate kõrbealusest geoloogiast. Mul oli see veel tegemata, sest olin puudunud. Ühes referaadis öeldi, et kõrbe all asuvad raketid. Mõned olid ise kirjutamise asemel esitanud ajaleheväljalõike. Küsisin, kust neid saadakse, kui raamatukogus ei tohi ajalehest välja lõigata ja kodudes ei hoita ajalehti alles. Üks õpilane vastas oma referaati ja teine kujundas vastuse tema järgi. See juhtus keemiaklassis. Klass naeris, ja ma naersin kaasa. Aga kui ma klassi ette vaatasin, siis nägin, et ma olin teiste naermise põhjusest valesti aru saanud. Teised ei naernud jutu sisu pärast, vaid sellepärast, et vastaja oli ennast laua alla peitnud. Ma ei olnud eelmine õppeaasta üheski geograafia tunnis käinud, sest mul oli tunniplaanis viga. Kevadel hakkasin unes nägema, et see võib nii olla, aga siis oli juba hilja tundidega liituda. See aasta jälle käisin tundides. Mõtlesin õpetajale pakkuda, et vastan kõik eelmise aasta asjad ära. Või võisin ka öelda, et eelmine aasta olin sellest õppeainest loobunud. Õpetaja võis nõuda, et ma läheksin eelmisse klassi tagasi, sest mul on üks aine tegemata. Õpetaja ütles, et ma jäin teistest maha sellepärast, et ma tulin 1. septembril kooli, aga kool oli alanud varem. Ma puudusin esimesel poolaastal viiel esimesel päeval ja teisel poolaastal kolmel esimesel, kokku kaheksal. Nii hakkasin ma saama kolmesid ja kahtesid - keskkoolis.
*
Teiste asjade vahelt tuli välja mu vana vihik. Olin sinna kirjutanud mitu lehekülge pika kirjandi, mis oli pooleli jäänud. Pinginaaber tahtis vaadata, mis on vihiku esimesele leheküljele kirjutatud. Lõin teda ja ütlesin, et ta ei vaataks, sest see on nii halb kirjand. Pinginaaber vastas, et ta teab. Kirjand oli kirjutatud veiderdavas toonis. Nüüd otsustasin tõsises stiilis järje kirjutada. Otsustasin, et selleks, et rikkam sõnavara tuleks, kirjutan iga lause kõigepealt eesti keeles ja seejärel tõlgin vene keelde. Kirjutasin pika eestikeelse lause ja tõlkisin, nii et venekeelse lause viimased sõnad olid: nee smatrii ili ja ubii. Mõtlesin, et varem olin ma rumal, et ei tulnud selle peale, et olemasoleva sõnavaraga saab palju sõnade kombinatsioone moodustada. Mõtlesin, et kuigi mu sõnavara on suur, on grammatikas kindlasti vead.
reede, september 19, 2014
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar