Plaaniväliselt turniirile

Läksin Tartu meistrivõistluste algust vaatama. Kodus olin lubanud, et mängima ei jää, vaid lähen varsti koju tagasi. Aga kui nägin, et osavõtjaid koguneb ainult viis, siis otsustasin mängida, et turniiri toimumist toetada ja kuna ma oleks saanud ka viimaseks jäädes kõrgema koha kui ühtedelgi varasematel Tartu meistrivõistlustel. Kodus võidi nüüd hakata mõtlema, kuhu ma jään. Aga võidi ka loogiliselt aru saada, et ma jään mängima. Kui voor juba käis, tuli maleklassi uksest sisse üks poiss, kes polnud varem trennis käinud. Ta tahtis turniiriga liituda. Rei lubas ta tabelisse kirjutada. Aga kui poiss küsis, kuidas käike üles kirjutatakse, siis Rei teda siiski tabelisse ei pannud, vaid ütles, et poiss tuleks esmaspäeval. Turniir pidi toimuma reedest pühapäevani. Kui mul oli juba mäng läbi, siis ma ei mäletanud enam oma tulemust. Ütlesin, et varem mul jäid tulemused hästi meelde, aga nüüd on mälu halvemaks muutunud. Olin mänginud algajaga. Rei arvas, et kui ma tulemust ei mäleta, siis ma võitsin. Ise olin kirja pannud, et valge võitis, kusjuures olin mänginud mustadega. Hakkasin otsima protokolli, et sealt kontrollida. Protokolli leidsin oma vihikust. Mul oli olnud võiduseis, aga siis oli vastane sohki teinud ja mult ühe etturi lault võtnud. Olin kirjutanud selle käigu taha, et nüüd ei ole enam midagi. Mäng oli viigiga lõppenud. Olin kirjutanud protokolli lõppu, et kuigi ma ei võitnud, olen rahul, et ma vähemalt midagi saavutasin. Maletrennis käivad tavalised poisid istusid kobaras koos. Mõtlesin, et tavalised trenniskäijad on liiga üksteise sarnased. Neil on kõigil üks vanem eestlane ja teine venelane, neil kõigil on ühesugune vanaisa, ja kõik, kellel on õde, on õega mänginud. Mõtlesin, et kas eestlaste ja venelaste vahelisi abielusid on siis Tartus rohkem kui eestlaste ja venelaste osakaalu järgi elanikkonnas keskmine oleks.

*
Olin kirjutanud Tartu meistrivõistlustel mängitud partii kohta blogisissekande. Sissekanne algas sissejuhatava osaga selle kohta, mis oli juhtunud enne mängu algust. Sellele järgnes kolm nummerdatud osa, mis oli juhtunud mängu ajal. Mängu olin alustanud Viikmaaga, aga siis oli kohale jõudnud üks algaja, mille peale olin vastast vahetanud. Unenägudes mängisin kõige sagedamini Viikmaaga. Narusberg meenutas, et kui ta Tallinnas võistlemas käis, siis mängiti seal pingpongi. Vastasin, et seda ma ei mäleta. Tegelikult ma teadsin, et mina polnud Narusbergiga samal ajal Tallinnas võistlemas käinud. Ütlesin, et mina käisin seal aastal 1992. Rääkisin, et kui ma metsas puid langetades mõtlen, et üks puu murdub ise ära, siis see alati kohe juhtubki. See on võibolla hallutsinatsioon. Või puude langetamine paneb teised puud vappuma, mistõttu nad murduvad kergemini. Langetasin metsas puid. Mõtlesin, et kui ma saen iga tüve ainult üks kord läbi, siis läheb töö palju kiiremini kui juhul, et ma tükeldaks nad lühemateks juppideks.