Laar Hurdast

Mart Laar. "Raamat Jakob Hurdast". Ilmamaa, Tartu 1995. 224 lehekülge.

Ülikoolis tuli üheks Rosenbergi eksamiks lugeda omal valikul 300 lehekülge ajalookirjandust. Lugesin läbi Eestimaa rüütelkonna peamehe Dellingshauseni mälestused ja kuna see oli natuke alla 300 lehekülje, siis ka Laari raamatu algust. Eksamil ütlesin, et Laari raamatus on toodud liiga palju pisifakte, millel mingit tähendust ei ole. Nüüd teost tervikuna lugedes mul sellist muljet ei jäänud, vaid see oli huvitav ja tundus vastupidi küllaltki palju põhjuslikele seostele tähelepanu pööravat.

Hurt sai koolis saksakeelset haridust, mis oli vabatahtlik valik. Saksa keeles õppimine tekitanud talle esialgu raskusi jutustavates ainetes. Mul oli ülikooli ajal natuke imelik, et ma õpin nii kerget ainet nagu ajalugu, arvasin, et see oleks kõigi jaoks kergeim valik. Aga Hurdal oli ajalugu vahepeal üks kahest kõige nõrgemast ainest. Hiljem sai temast küll tähelepanuväärne ajaloost kirjutaja.

Hurt on töötanud koduõpetaja, kooliõpetaja ja kirikuõpetajana. Tööd on ta teinud Tartus, Kuressaares, Otepääl ja Peterburis. Tõnisson, kes on küll ka ise Venemaal töötanud, kritiseeris "Postimehes" väljarännet, tehes seda rahvuslikel põhjustel. Hurt jäi ka Peterburis eesti rahvuslaseks. Tal tekkis terav tüli miniaga, kes tahtis panna lapsele mitte eestipärasena tundunud nime Gunnar.

Hurt on teinud kaastööd erinevatele ajalehtedele. Ta kirjutas Jannseni "Eesti Postimehes". Jannsen oli lehe sulgenud omal algatusel Jakobsonile, aga pidi sakslaste survel sulgema ka Hurdale. See viis Hurda ja Jakobsoni lähenemisele. Üksmeelel nad siiski ei olnud, sest Jakobson ei suhtunud ristiusku Hurda arvates piisavalt aupaklikult. Aastal 1874 saavutasid nad kokkuleppe, et Jakobson enam usu teemal sõna ei võta. Aastal 1878 ilmuma hakanud ajalehes "Sakala" ei pidanud Jakobson sellest kokkuleppest kinni, mistõttu Hurt palus oma nime ka selle lehe kaastööliste hulgast maha tõmmata. Hurt püüdis edutult asutada uut ajalehte "Mesilane". Nimi "Mesilane" mett koguva putuka järgi oleks iseloomustanud Hurta kui suurt rahvaluulekogujat päris hästi.

Eesti lehtedest kiitsid Hurta kõige rohkem Grenzsteini omad, kes toimetas 1881 üks aasta "Eesti Postimeest" ja edasi "Olevikku". Jakobson aastal 1882 suri, mis tõi esialgu kaasa vaenutsevate leeride leppimise, kuid vaid ajutiselt. Laari hinnangul olid Jakobsoni järglased Kõrv, Treffner ja teised Jakobsonist kehvemad poliitikud.

Aastal 1888 sai rahvaluulekogumine täis hoo sisse. Seda toetasid nii Grenzsteini "Olevik" kui ka Hermanni "Postimees", mis ei saanud hästi läbi omavahel. Rahvaluulekogumist ei toetanud Kõrvi "Valgus". Eesti Kirjameeste Selts läks venestusmeelsete tegelaste mõju alla, aga Hurda mõju säilis Eesti Üliõpilaste Seltsis. Hurt ja Reiman püüdsid üle võtta ka Kirjameeste Seltsi, aga tagajärjeks oli, et võimud selle sulgesid. Laari sõnul viis see Grenzsteini lõplikult venestusmeelsete leeri. Hiljem astus Hurt Grenzsteini vastu välja, kui Grenzstein tahtis anda hoopi Eesti Üliõpilaste Seltsile. Kuid Hurda ja Grenzsteini koostöö rahvaluulekogumise alal jätkus. Eesti rahvaluulekogu on peetud maailma parimaks.

Hurt toetas "Postimehe" ringkonda, kuid oli selle vastu, et selle peatoimetajaks sai konkreetselt Tõnisson. Elu lõpuaastatel oli Hurdal "Postimehega" kokkupõrge. Hurda sõnul võitles "Postimees" küll isevalitsuse vastu, kuid tahtis ise isevalitsust kehtestada. Sarnaseid etteheiteid on Tõnissonile tehtud ka tänapäeval. Tõnisson ise ütles, et jagas hoope, et vastaste iseteadvust tõsta.

Pätsi "Teataja" ilmumahakkamist 20. sajandi algul olen pidanud mõnes mõttes Grenzsteinilt teatepulga ülevõtmiseks. Kuid "Teataja" keeldus avaldamast Hurda rahvaluulekogumise aruannet, mille üle Hurt oli väga solvunud. Pätsi kui õigeusklikku polnud tahetud võtta Eesti Üliõpilaste Seltsi, see võis temas tekitada vastuseisu Hurda kui luteri kirikuõpetaja vastu, lisaks võis ta näha Hurdas konkureeriva "Postimehe" ringkondade esindajat.

Hurt suri pimesoole lõhkemise tagajärjel vana kalendri järgi aastal 1906 ja uue järgi 1907. Arstid ei osanud panna talle õiget diagnoosi, sest ta ei kaevanud valu üle.