"Tuna" 3/2014

"Tuna" 3/2014.

Lugesin läbi terve numbri, kommenteerin osasid kirjutisi.

Tiina Kala kirjutab, et keskajal oli levinud veritasu, tapmist peeti esialgu omavaheliseks asjaks, aga veritasu vältimiseks võeti lepitustõotusi. Kas siis tappa oli kergem kui sõna murda? Igal ajal see pole nii olnud. Nõukogude ajal püüti sundida pioneeriks astuma ja astujatelt võeti pioneeritõotus. Aga kui öeldi "pioneeri ausõna", siis see tähendas, et valetati. Tõe rääkimist tähendas "eestlase ausõna", väljaarvatud "eestlase ausõna aukudega".

Artiklile lisatud fotod panid mõtlema, et minu jaoks on raamaturiiuliteta seinad kõledad. Ristiusk on raamatuusk, aga kirikus on näha ainult ühte raamatut. Kloostriraamatukogud on siiski suuremad. Kloostrites kirjutati raamatuid ümber. Reformatsioon olevat saanud võimalikuks tänu trükikunsti leiutamisele, reformatsiooni ajal hakati kloostreid laiali saatma. Kui trükikunst oli juba leiutatud, siis vähenes kloostrite vajalikkus ka sellelt seisukohalt.

Marten Seppel kirjutab 1601.–1603. aasta näljahädast. See on vähem tuntud kui 1690. aastate oma, aga olevat tegelikult olnud suurem. Seppel kahtleb, kas esines ka inimsöömist, sest allikates on küll vastavaid teateid, aga need on vanema aja kohta käivatest allikatest ümber kirjutatud. Ma küll arvan, et kui hakati vanematest allikatest inimsöömislugusid otsima, siis see tuli sellest, et mingit inimsöömist esines ka konkreetse näljahäda puhul. Inimsöömist võib pidada inimeste tüüpkäitumiseks teatud tingimustes. Viimati lugesin inimsöömisest ajalehest "Die Welt". Seal kirjutati, et valgest laevu ründavast vaalast rääkiv romaan "Moby Dick" on kirjutatud tõestisündinud lugude põhjal. Ajalehe järgi ühelt vaala põhja lastud laevalt lahkuti päästepaatides, kus esines ka inimsöömist. Merehädaliste inimsöömisest on kirjutanud ka Edgar Allan Poe, kelle tegelased loosisid, kes ära süia. Nälja ajal esineb kindlasti peale inimsöömise ka muud teiste toidu ärasöömist. See, kes toidust ilma jääb, võib vihastada, see on ilmselt üks põhjus, miks ta teise maha lööb ja ise ära sööb.

Kersti Lust kirjutab, kuidas 19. sajandil mulgid teistes maakondades talusid kokku ostsid. Mulgid polevat olnud mitte tingimata teistest rikkamad, vaid riskivalmimad. Siis tahaks näiteid, kas mõnel juhul risk ka ebaõnnestus. Erinevate maakondade inimestele erineva käitumise omistamine paneb mõtlema, kas ühtse kirjakeele väljakujunemise eel kehtis Sapiri-Whorfi hüpotees praegusest rohkem lisaks erinevatele maadele ka erinevate maakondade võrdluses.

Jaak Valge kirjutab, et pärast Esimest maailmasõda hakkasid inimesed rohkem tantsima. Maailmasõdadevahelisest tantsimisest olen lugenud ka Ilmar Talve autobiograafiatriloogia esimesest köitest. Talve ei toonud välja, et oleks tantsitud varasemast rohkem, vaid et erinevalt hilisemast ajast oli tantsimine ainus võimalus vastassoost inimest puudutada. Valge kirjutab, et 1920. aastate vasakpoolsed propageerisid vabaarmastust ja puudutasid ka muul moel.

Enn Säde kommenteerib ja avaldab Peeter Ehrlichi mälestusi Esimese maailmasõja kohta. Leo Metsari romaani "Keiser Julianus" kolmandas köites oli teistest seiklusromaanilikum peatükk, kus läbiotsijatele valetati, et ühte kohta pole mõtet vaadata, mille peale läbiotsijad ei vaadanudki. Ehrlich kirjeldab reaalset juhtumit, kus samasugune vale läbiotsimisel läbi ei läinud. Ei läinud läbi ka Keskerakonna büroo läbiotsimisel antud soovitus kotti varastatud kirjadega mitte kaasa võtta.

Meelis Saueauk ja Tõnu Tannberg kirjutavad sellest, kuidas võeti vastu otsus 1949. aasta küüditamise läbiviimiseks. Et esimene algatus ei tulnud Eesti kommunistidelt, selle kinnitamiseks oleks võinud meelde tuletada, kui palju oli Nõukogude Liidus juba enne seda küüditamisi olnud.

Peeter Kaasik kirjutab Nõukogude Liidu paberi peal läbi viidud partisanisõjast. Kui rindetegevuse kohta oli kirjutatud ka tõtt, siis partisanisõjast olevat kirjutatud täielikku fantaasiat. Selline suhtumine Nõukogude allikatesse tundub mulle usutavam kui ükskord "Ajaloolises Ajakirjas" ilmunud Mertelsmanni artiklis Narva rahvusliku koosseisu muutumisest, mis eeldas, et Nõukogude allikad rääkisid enam-vähem tõtt. Samas erinevalt Seppeli ülalnimetatud artiklist ei tundu Kaasik ka allikakriitikaga üle pingutavat.

Fotonurgas on toodud Jaan Rieti fotosid kultuuritegelastest, tehnikast ja majadest. Minu kui Miina Härma nimelise kooli vilistlase tähelepanu äratas, et Miina Härma nägu fotol oli rõõmsam kui mulle koolist meelde on jäänud.

Avaldatud on katkendeid tsensor Jaan Jõgeveri päevikust, kes tülitses ajalehetoimetajatest eriti Grenzsteiniga. Grenzstein kirjutas tema kohta kaebekirju. Tõnisson oli uhke, et kasutab erinevalt Grenzsteinist ainult avalikke võitlusmeetodeid. Aga kui viimase lehe suhtes oli tsensuur rangem, siis ta ei saanudki avalikult trükkida seda, mille tsensor maha tõmbas.