Ajalooline Ajakiri 148/149

"Ajalooline Ajakiri" 2014, 2/3 (148/149)

Hannaliis Jaadla ja minu kursusekaaslane Martin Klesment kirjutavad Tartu luterliku elanikkonna väikelaste suremusest 19. sajandi lõpul. Luterlik elanikkond on demograafias kunstlik mõiste, sest kahtlemata olid sarnasemad luterliku ja õigeuskliku lihtrahva näitajad kui luterlike rikaste baltisakslaste omad. Aga autorid põhjendavad teema sõnastust sellega, et luterlikud kirikuraamatud on kõige paremini säilinud. Artiklist saab teada küll numbreid, aga mitte seda, mis oli imiku surma emotsionaalne tähendus.

Marge Allandi kirjutab jüriöö, võidupüha ja laulupeo tulede tähendusest. Kirjutamata on jäänud jõuluküünaldest ja uusaastaöö ilutulestikust. Autori arvates on olemas nähtus nagu rahvusliku identiteedi konstrueerimine ja seda olevat Eestis peamiselt uurinud autorid nagu Marek Tamm, kes ei ole minu teada üldse rahvuslased. Rahvuslusest ja rahvusest on ikka rahvuslased ise ka kirjutanud. Aga nähtavasti nad pole kasutanud sõna "konstrueerimine", pidades rahvuslikku identiteeti loomulikuks, siis nad justkui ei tule arvesse. Artikkel on kõigi suhtes natuke irooniline, näiteks ei kirjutata Laulvast revolutsioonist, vaid niinimetatud Laulvast revolutsioonist. Muistsele vabadusvõitlusele pakuti "Eesti ajaloo" teises köites vähemalt uus nimetus asemele, siin pole Laulva revolutsiooni puhul tehtud sedagi. Seevastu pole kirjutatud niinimetatud fašistlikust Saksamaast, vaid lihtsalt fašistlikust Saksamaast. Pean küll Saksamaa fašismi alla mahutamist võimalikuks, kui räägitakse erinevate maade mõnes mõttes sarnastest liikumistest või riigikordadest ühendatult, aga Saksamaast eraldi rääkides eelistan natsismi või rahvussotsialismi nimetust. Laulupidu võivat olla ka ideoloogia teenistuses ja teenivat parajasti valitseva režiimi huve. Mind huvitaks, mis on autori enda ideoloogia ja mis režiim meil praegu valitseb, kas demokraatia, mis teenib kohaliku rahva huve, või Brüsseli ülemvõim.

Reigo Lokk ei nimeta praegust Eestit iseseisvust taastanuks, vaid postkommunistlikuks. Ta ütleb, et Eesti valitsuse eesmärk on etniline kontroll. Sulgudes on lisatud, kuidas see inglise keeles kõlab, nagu oleks Eesti valitsuse otsused ingliskeelsed või teaks ainult ingliskeelsed autorid, mis on Eesti valitsuse tegelik eesmärk. Viimastele on artiklis ka palju viidatud, kuigi nende teooriad on kirja pandud ilmselt teiste maade kogemuste põhjal. Rändepoliitikast kirjutades olen aeg-ajalt meelde tuletanud pronksiööd ja soovi selle kordumist vältida, aga Lokk seda ei tee.

Kaarel Piirimäe on kirjutanud retsensioonartikli külma sõja lõpu kohta. Sellele on vähem ette heita kui eelmisena nimetatud kaastöödele. Autor on palju lugenud, seejuures ei tundu viited otsitud. Puudus on küll see, et ajakiri ei jõua viimase aasta sündmusi nii kiiresti arvesse võtta kui ajalehed.

Olaf Mertelsmanni kohta olen varem kirjutanud, et minu arvates ei ole ta Nõukogude allikate suhtes piisavalt allikakriitiline. Selles numbris väitleb ta aga ühe teise autoriga, kellele teeb ise täpselt sama etteheite. Minu arvates oleks võinud Mertelsmann siingi olla ka ise veel allikakriitilisem. Ta arvab, et Nõukogude allikad ei valeta alati tahtlikult, vaid vahel vale metoodika kasutamise tõttu. Aga kui Nõukogude riigis võis tõe rääkimise eest oodata surmanuhtlus, vanglakaristus või avaldamata jätmine, siis ma ei kahtle, et sageli tulenes ka vale metoodika kasutamine soovist tõde moonutada või karistust vältida.