Neli pisikest raamatut

"The Life & Times of Fidel Castro" by Esther Selsdon. Parragon, London 1994. 75 pisikest lehekülge.
Hiljuti tuli uudis, et Ameerika Ühendriigid eesotsas president Obamaga on asunud Kuubaga suhteid parandama. Ameerika kehtestas Castro võimuletuleku ajal Kuuba vastu sanktsioonid, sest Castro natsionaliseeris Ameerika Ühendriikide kodanike Kuubal asuva vara. Castro ja veel kolme 20. sajandi poliitiku kohta tõi vend mulle ükskord Londonist raamatuid. Nüüd lugesin need läbi. Castro oli võimul aastakümneid, aga see raamat tegeleb peamiselt tema võimuletuleku eelse ajaga, kui ta juhtis relvastatud võitlust. Castro oli nooruses astunud ka ülikooli. Seal anti talle valida, kas loobuda valitsusvastasusest või ülikoolist lahkuda. Ta valis viimase variandi. Raamatu autor ei kirjuta kommunismi kuritegelikkusest, vaid Ameerika poliitika kuritegelikkusest Kuubal. Enne Castro võimuletulekut kuulus Ameerika kodanikele 80 protsenti Kuuba suhkrurooistandustest. Castro kehtestas diktatuuri. Aga tal oli erimeelsusi tema valitsusse kuulunud Che Guevaraga, kes oli temast vasakpoolsem. Kuubale tahtis oma relvi paigutada Nõukogude Liit, mistõttu Ameerika president Kennedy ähvardas tuumasõjaga, kuni Nõukogude Liit järele andis. Hiljem polnud Castro rahul, et noored tarvitavad liiga palju alkoholi ja neil pole enam sellist vaimu, nagu nende revolutsioonilistel isadel.

"The Life & Times of Che Guevara" by David Sandison. Parragon, Bristol 1996. 71 pisikest lehekülge.
Che Guevara sündis Argentiinas, osales Kuuba revolutsioonis ja edasi suundus pidama relvavõitlust Boliivias, kus valitsusväed ta tapsid, arvatavasti Ameerika Ühendriikide abiga. Raamatu autori arvates tegi selline surm temast märtri ja tõi kaasa populaarsuse, mida kohtupidamise korral ei oleks juhtunud. Selle sarja raamatutes reklaamitakse ka teisi pisiraamatute sarju, üks neist on liiga vara surnute kohta. Lapsepõlves oli Che Guevaral kasutada suur raamatukogu, kodus oli 3000 raamatut. Vanuses, kus tema eakaaslased eelistasid seiklusromaane ja koomikseid, luges Che Guevara selliseid autoreid nagu Freud. Ta kannatas astma all. Et näidata, et haigus teda ei murra, tegeles ta seda rohkem spordiga. Oma haiguse tõttu läks ta õppima arstiteadust. Revolutsioonilist tegevust alustas ta pärast ülikooli lõpetamist. Nagu tema saatus oli karm, oli ta seda ka ise, hukates ühe alluva selle eest, et ta valel ajal magama jäi.

"The Life & Times of Mao Tse-tung" by Esme Hawes. Siena, Bristol 1996. 74 pisikest lehekülge.
Erinevalt Castro eluloost räägib Mao Zedongi raamat rohkem kui poole ulatuses tema võimuloleku aastatest. Võibolla sellepärast, et Kuubal Castro võimuletuleku järel riik stagneerus, aga Hiina revolutsioonil oli mitu lainet – kodusõda, suur hüpe ja kultuurirevolutsioon. Raamatu pildivalik on täielikult maoistlik. Saaks tuua pilte sõjakoledustest ja näljast või mujal maailmas Hiina kommunistide kohta avaldatud karikatuure, aga selle asemel on toodud ainult maoistlikke propagandapilte. Tekstis siiski nimetatakse nii kommunistide tapmist mõrvaks kui ka kommuniste ennast brutaalseteks. Mao Zedongi isa oli konfutsianist, kes nõudis endale kuulekust ja poega peksis, ema oli leebe budist. Mao Zedongi kommunism läks Euroopa omast selle poolest lahku, et ei pannud põhilootust töölisklassile, vaid talupoegadele. Mao Zedong oli koolis hea õpilane, aga sellest hoolimata jätab ta rumala mulje. Ta ütles, et tuumasõda oleks hea, sest see hävitaks maailmast kapitalismi. Võibolla ta ei mõelnud seda siiski tõsiselt, sest ei alustanud tuumasõda. Aga ta alustas näiteks rumalat kampaaniat kahjulike putukate, rottide ja varblaste täielikuks hävitamiseks, rikkudes sellega looduslikku tasakaalu.

"The Life & Times of Saddam Hussein" by Amy Dempsey. Parragon, Bristol 1996. 70 pisikest lehekülge.
See raamat on neist neljast peategelase suhtes kõige kriitilisem, ilmselt veidi enne kirjutamist toimunud Kuveidi sõja tõttu. Kui raamat oleks ilmunud kümme aastat varem, oleks ta võinud olla sõbralikum, sest Iraani-Iraagi sõjas toetasid nii Nõukogude Liit kui ka Ameerika Ühendriigid rohkem Iraaki, kuna kartsid Iraani islamifundamentalismi. Prantsusmaa aitas Iraagil ehitada tuumaelektrijaama. Iisrael kartis, et seda kasutatakse tuumarelva loomiseks ja pommitas selle puruks, aga ÜRO mõistis Iisraeli hukka. Hiljem Iraani tuumaprogrammi osas on sama organisatsioon olnud ettevaatlikum. Kuveidi okupeerimise järel nõudsid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit juba mõlemad Kuveidist vägede väljaviimist. Iraak teatas vägesid sisse viies ka ise oma rahvale, et see on ajutine samm, aga Kuveit kuulutati siiski Iraagi provintsiks, kuni ta sunniti sealt lahkuma sõjaga. Selle raamatu pildid kujutavad ka sõda ja on Husseini suhtes kriitilisemad kui Mao Zedongi eluloo pildid peategelase suhtes. Toodud on ka Husseini propagandapilte, aga raamatu tekst on nende suhtes irooniline – mainitakse ütlust, et pool Iraagi elanikkonnast olid Husseini portreed. Mao Zedongiga sarnanes Hussein veel selle poolest, et lapsena peksti mõlemat, Husseini sunniti lisaks koolis käimise asemel varastama. Hiljem õppis ta siiski õigusteadust. Varem olin raamatut nii palju lehitsenud, et teadsin ülikooli Lähis-Ida lähiajaloo arvestusel Husseini ühe poja nime.