Presidendiproua ja kaks presidenti

Kohtusime Ameerika presidendi ja tema naisega. Presidendi naisele kogu aeg helistati. Ta ütles, et kui mõnel hetkel ei saa telefoni vastu võtta, siis see on suur probleem. Mäletasin, et presidendi naine on eestlane ja on varem elanud Eestis. Rääkisin talle, et meie sugulane Alviine elas temaga samal tänaval. Rääkisin seda inglise keeles, ma ei teadnud, kas presidendi naine eesti keelt mäletab. Inimesed seisid nüüd ühes koridori moodi ruumis tihedalt seinte ääres reas, Ameerika president läks nende vahelt läbi. Isa ütles presidendile inglise keeles, millisesse välismaisesse ordusse üks meie sugulane kuulub. Istusime järgmiseks loenguruumis, püsti seisid Ameerika president ja president Ilves. Ilves ütles, et on ette valmistatud paber, millele on kirjutatud eesti, inglise ja isegi saksa keeles. Kordasin: "Isegi saksa," sest Ilvese jutt kõlas, nagu ta peaks saksa keelt teistest keeltest halvemaks. Küsisin: "Miks mitte läti ja soome?" Presidendid läksid ukse suunas. Ütlesin veelkord: "Isegi saksa." Ilves tuli veel tagasi, lubas õpilastel fuajeesse minna ja ütles, et nüüd võib pahandust teha. Seega pidas ta minu märkusi liiga varasteks pahandusteks.

Lindude pesad

Ükskord meil oli eelmises majas rõdul varblasepesa. Siin majas tundus ühel korral, et pääsukesed hakkavad meie rõdule pesa ehitama, aga jätsid pooleli, millest mul oli kahju. Tänavu on rõduserval käinud nii palju tuvid, et on tekkinud kahtlus, nagu nad ehitaks siia pesa. Oma rõdule enam linnupesa ei taha, et ei peaks sõnnikut koristama. Teiselt poolt kui loen "Loomade elu" ja blogil on loomade rubriik, siis on hea meel, kui saab vähemalt ühte liiki ka oma silmaga vaadelda. Üks päev tuli tuvi oks nokas, nagu viiks selle pesaehitamiseks, aga ei toonud seda siia rõdule, vaid lendas sellega kuskile edasi. Vahepeal oksaga tuvisid näha ei olnud, nad ajasid alles üksteist taga. Ühel korral kõndis üks mööda rõduserva ees ja teine keerutades tema taga. Eile õhtul läks äkki suureks pesaehitamiseks lahti. Mitte siia rõdule, vaid kuskile natuke kõrgemale. Aga lind peatus iga uut oksa tuues uuesti meie rõdu serval, nagu ei jaksaks nii raske koormaga pikemat maad korraga lennata ja tuleks tee peal puhata. Imestasin, kust ta nii palju sobiva suurusega oksi nii kiiresti leiab, ise neid ei märka. Praegu ei ole tuvi näha, võibolla ei ole pesaehitamise kellaaeg. Tegelikult ma sada protsenti ei välista, et tuvi lendas eile kogu aeg ühe ja sama oksaga ringi. Aga vast erinevatega. Üleeile kui linnud tulid, tõmbasin kardina eest, mille peale nad lendasid iga kord minema. Kui eile hakkas lind oksi vedama, tõmbasin ühe korra veel kardina eest, aga nüüd ta seda enam ei kartnud, nagu ei oleks enam midagi kaotada, sest pesa ehitamise koht on juba valitud.

Unenäod seest ja väljast

Krista Ojasaare värskest luulekogust "Õhuookean" sain taas kinnitust, et luuletajate hulgas unenäohuvilisi jätkub. Sama kinnitavad sageli ajakirja "Looming" numbrid. Aga kui mina kirjeldan blogis ja kolmes raamatus unenägude sisu, siis Ojasaar kirjutab oma raamatus sellest, mida unenägudest ärkvelolles mõeldakse, ilma nende sisu täpsustamata. Unenägu seestpoolt nähes ei pruugi küll aru saada, et tegemist on unenäoga. Ühe minu luuletuse kohta, mis oli unenäokirjeldus ilma sõna "unenägu" kasutamata, arvas arvustaja ekslikult, et luuletuse sisu sõltub riimide otsimisest.

Kringlid müügil

Rääkisin kahe endise meie kooli direktori vastuoludest. See, kes oli parajasti vanem, oli teist halvustanud. Hiljem oli vanem teine ja halvustas esimest. Klassikaaslased vaatasid praegu joonistusi ja rääkisid minu sahtlisse ruumi leidmisest. Üks vana naine ütles mulle, et kui ma õpin Okeaania keelt, aga seda ei räägi, siis on õppimine häbiasi. Ma ei hakanud sellest hoolimata rääkima. Olin poesaalis. Seal oli müügil isuäratavaid kringleid. Mõtlesin, kas osta neid. Üks poiss ostis enne mind. Ma ei teadnud, kas ta ostab kõik ära või jääb mulle ka. Mõtlesin, et võin mõnda teist kaupa ka osta. Olin väiksemas toas. Klassikaaslased said kätte ühe minu raamatu eksemplare ja tundsid selle vastu suurt huvi. Mõtlesin öelda, et see on minu kõige halvem raamat. Jätsin ütlemata, muidu oleks see võinud neile ka vähem meeldima hakata. Majas oli mitmekorruseline raamatukogu. Vana naine soovitas mul minna viimase korruse lugemissaali. Läksin sinna, seal oli vähe raamatuid. Varsti tõusis suurem osa lugejaid püsti, et minna loengusse. Ühest püstitõusjast arvasin ära tundvat kunagise maletrennikaaslase, keda polnud ammu näinud. Küsisin perekonnanime järgi, kas ta on see. Ta kinnitas, et on küll. Surusin tal kätt. Läksin õuduste koridori, kus võtsin kätte kaks väikest naist.

Male, kabe ja võõrkeel

Vaatasin ajalehe malenurka. Seal oli toodud välja, kes olid saanud turniiridel auhinnalised kohad. Vaatasin, et iga kord oli esikoha saanud üks ja sama mängija. Siis nägin, et see suurte tähtedega kirjutatud nimi ei olnudki maletaja, vaid fotograafi nimi, maletajate nimed olid väikeste tähtedega. Ja ühel korral oli fotograafi nimi ka teine. Parempoolses tulbas oli kabe. Mõtlesin, et panen lauale enda väljamõeldud kabelõppmänguseisu ja püian seda lahendada. Ainult et kabes võivad lõppmängud palju aega võtta. Nägin, et kabenupud pole karbis, vaid on lükatud lauaservale. Ütlesin: "Kui mõni nupp kadunud on, siis sina vastutad." Teisest toast vastati: "Ei vastuta." Mõtlesin, et äkki ma ei rääkinudki vennaga, vaid mõne täiskasvanud mehega. Seda enam, et kui Henn minuga samasse tuppa tuli, siis rääkis ta teistsuguse häälega kui teisest toast vastatud oli. Olin koolis. Lahkusin oma pingist ja kõndisin raamaturiiuli juurde. Olin andnud ühe oma malelaudadest sugulastele kasutamiseks. Mõtlesin, et olen lahke, aga tulevikus võivad sellepärast kohtuprotsessid tulla. Võtsin lugemiseks prantsuskeelse raamatu. Prantsuse keelt ma ei osanud, aga mingist protsendist jutust sain aru. Lugesin välja, et Saksa kodanlastest meeleavaldajad ei võtnud neid laiali ajanud politseinikuid tõsiselt, sest politseinikud polnud kodanlased, vaid töölised. Mõtlesin, et kui ma sellele kuskil viidata tahaksin, siis peaksin ikkagi sõnaraamatuga üle kontrollima. Võtsin järgmiseks venekeelse romaani. Lugesin seda Ivari kõrval viimases pingis istudes, enne olin istunud esimeses pingis. Mõtlesin, et romaani lugemine teeb vene keele meeldivaks, mitte õpetaja antavad grammatikaharjutused. Õpetaja käskis ühe asja vihikusse kirjutada. Seetõttu läksin tagasi esimesse pinki, kuhu olin jätnud oma asjad. Küsisin, millisel õpiku leheküljel see harjutus on. Õpetaja vaatas minu vihikusse ja käratas, et ma pole peaaegu midagi üles kirjutanud. Vastasin, et vähe küll, aga ma olen vähemalt alustanud.

Kümme aastat blogimist

Ülehomme saab minu blogi kümme aastat vanaks. Üks võimalus senist elulugu periodiseerida on 7 aastat lapsepõlve, 11 aastat kooli, 10 aastat ülikooli ja 10 aastat blogimist. Olen väga tänulik, et tasuta blogi pidamise võimalust pakutakse. Kirjutasin tagasivaate blogi tegevusaastatele ja eelloole juba täna valmis:

BLOGI AJALUGU

1. mai 1977 – sünnin.

u. 1982 – hakkan lugema ja kirjutama.

1989 – avaldatakse esimene minu luuletus.

1998 – hakkan kirjutama internetis. Esialgu kirjutan Euroopa Liitu astumise vastu, hiljem lisanduvad muud teemad.

2003 – teen endale korralikuma kodulehekülje. Rahvahääletusel võetakse vastu otsus Euroopa Liiduga liitumisest, mistõttu poliitikast pole enam mõtet nii palju kirjutada ja põhiteemaks muutuvad luuletused.

24. august 2004 – leian otsingumootoriga Oudekki blogi ja hakkan lugema blogisid.

29. aprill 2005 – asutan oma blogi. Blogi asutamise üks põhjuseid on osade lugejate vastuseis minu luuletustele poeesia listis, mistõttu otsisin viisi neid teisiti levitada. Blogi esimene sissekanne on Mart Laari doktoritöö kaitsmisest. Blogil ei ole veel loendureid, kommenteerimisvõimalust ega rubriike, reaalsus ja fantaasia on segatud esialgu samadesse sissekannetesse, pilte veel ei avalda.

2006 – hakkan vahetama paberkirju Helinaga, kellega saan tuttavaks tänu sellele, et mõlemad avaldavad blogis unenäokirjeldusi. Seoses kirjavahetuse algusega jääb blogis esialgu vähemaks raamatute teemalisi sissekandeid, sest raamatutest kirjutan kirjades, aga lisanduvad paberkirjade teemalised unenäod ja seoses kirjasõbra kirjandushuviga loen mõnda aega rohkem ilukirjandust.

2007 – ilmub raamat "Ajalugu unenägudes", mis koosneb peamiselt blogis avaldatud unenäokirjeldustest.

2008 – blogi malerubriigile riputatakse üles link maleteemalises Vaadeldaja blogis. Alates sellest hakkavad blogi külastama inimesed, kes loevad ainult malerubriiki. Blogis hakkavad ilmuma malepartiide üleskirjutused. Hiljem lisatakse link malerubriigile ka Maleliidu koduleheküljele.

2010 – ilmub luulekogu "Pomisen palveid siin pilvede all", mis koosneb suuremalt osalt varem blogis avaldatud luuletustest. Liitun feisbukiga ja tuleb hakata valima, mida avaldada blogis ja mida feisbukis.

2011 – saan sünnipäevaks fotoaparaadi ja seoses sellega avaldan blogis mõnda aega iga päev pilte.

2012 – asutan ajaloo arutelu listi, kuhu hakkan saatma blogi ajaloorubriigi sissekandeid. Seoses sellega hakkan ajaloosissekandeid süstemaatiliselt ette valmistama, võtan kasutusele kaustikud, kuhu kirjutan iga päev nende mustandeid. Varem olin saatnud blogisissekandeid vahel listidesse ee.euro, kultuur.vestlus ja poeesia, aga sobivat ajaloolisti polnud.

2013–2014 – vähendan maleturniiridel osalemist. Seoses sellega hoiatan, et võin blogi malerubriigi seisma jätta, aga seismajätmise asemel hakkan turniiripartiide asemel avaldama rohkem üksi mängitud partiisid ja traditsioonilise male asemel Fischeri malet.

2014–2015 – leian, et ajaloorubriigis ja ajaloo arutelu listis arendatud mõtted võiks rohkem trükki jõuda. Viimase 12 kuu jooksul olen avaldanud ajalehtedes ja ajakirjades kokku 6 kaastööd, neist 4 raamatuarvustust, tagasi on lükatud üks, aga umbes sama ilmus teises kohas. Blogis tundub viimasel ajal süstemaatilisemaks muutuvat loomade rubriik. Seisma ähvardab jääda luuletuste oma. Huumorit on blogis vähem kui alguses, mitteunenäoteemaliste sissekannete ilmumise sagedus on vähenenud, aga nende pikkus kasvanud.

Küsitlus õues

Õues vastas rahvas küsimustele. Saatsin neile toast juhiseid, mida teha. Küsitlusele vastamise vahepeal pidid nad tegema teisi asju, et siis küsitlusega jätkata ja vaadata, kas nad veel mäletavad, mida peab vastama. Ühel korral lasin neil vahelduseks minna teisele poole muruplatsi ja nimetada kolm asja, mida nad viimati lugesid. Siis võis kõigil olla üks kolmest küll uudis, et selline küsitlus tuleb. Lugesin võrgust vanu ajalehti edasi. Varem olin lugenud "Olevikku", aga viimasel ajal "Päevalehte". Siis pidid vist unenäod "Oleviku" kohta asenduma unenägudega "Päevalehest". Küsitluse tulemisest oli kirjutatud hiljutises "Postimehes". "Postimehes" oli kirjutatud veel, et inimesed ei pea töötama, muidu neil võib tekkida nii suur masendus, et tapavad ennast ära. Minule oli depressiooni vastu soovitatud just töötamist ja see oli aidanud. Mõtlesin, et ma küll ei oska teha ühtegi asja, mis ei oleks töö. Sellest unenäost kirjutades panen pealkirjaks "Ainult töötan".

Kirjutusmasina nuhkvara

Küsisin Kristerilt ja Arturilt, kuidas teha kindlaks, kas mul on nuhkvara. Artur hakkas kirjutusmasinat nuhkvara suhtes kontrollima, aga ei leidnud. Ta ütles, et sõna "rass" suhtes sellel kirjutusmasinal nuhkvara ei ole. Hakkasin oma pabereid kirjutusmasinast välja võtma, aga seda oli keeruline teha.

*
Üks mees laenas minult ja ühelt lapselt raha. Järgmine päev maksis ta lapsele raha tagasi, öeldes, et seda ei saa ikka laenata, valeraha ei saa kasutada. Küsisin, kas laenatud raha hulgas oli siis valeraha. Mees vastas, et oli küll.

Lollide partei

Ühel parteil oli õnnestunud meeleavaldusele kokku ajada Raekoja platsi täis rahvast. Inimesed ei mõelnudki, et nad peaks seda parteid ka hiljem toetama, aga nad tahtsid sel hetkel meeleavaldusel osaleda ja sellest joobumust tunda. Partei juhte oli pildistatud reas seisvatena suurtena pisikestest inimestest koosneva rahvamassi taustal, mistõttu jäi mulje, et partei juhid on väga tähtsad. Parteid peeti lollide parteiks, aga midagi ta võis teha osata, sest selle juhtide hulgas oli hulk inimesi, keda oli peetud enne selle parteiga liitumist ühekaupa targaks. Kõndisin mööda rahvast täis tänavat. Vastu tuli ühekaupa Vene sõjaväemundris inimesi, kes olid Eestisse imbunud. Jõudsin majja, kus me selles unenäos elasime. Hoiatasin trepikojas ühte inimest, et ta ei prooviks korterit üle võtta. Tuppa jõudes ütlesin, et ma olen mitmes unenäos näinud, et me elame selles korteris, kuigi päriselt ei ole sellist olemas.

Viimase aja tulemused

Pärast seda, kui ma viimati päevakeskuses võistlesin, on seal toimunud järgmised turniirid:

17. aprill
15 minutit, 16 osavõtjat, 7 vooru
1. Trohhalev 6 p.
2. Ivainen 5,5
3. Tätte 5

10. aprill
15 minutit, 14 osavõtjat, 7 vooru
1. Peebo 5,5
2. Kure 5
3. Kõiv 5

6. aprill
12 minutit, 12 osavõtjat, 11 vooru
1. Trohhalev 9,5
2. Peebo 9
3. Seljodkin 7

27. märts
15 minutit, 18 osavõtjat, 7 vooru
1. Kõiv 5,5
2. Trohhalev 5,5
3. Peebo 5,5

20. märts
16 osavõtjat, 7 vooru
1. Peebo 5,5
2. Kõiv 5
3. A. Pedmanson 4,5
4. Hinrikus 4,5

Varahommikune maalimine

Tõnu oli kirjutanud, et Eestis on bensiiniaktsiis üks Euroopa madalamaid. Tahtsin vastu vaielda, et inimeste palkadega võrreldes mitte. Tõnu ütles nüüd, et ta oli kirjutanud hoopis, et Eesti bensiiniaktsiis on ainult natuke kõrgem kui teistes Euroopa riikides. Kui see veel kõrgem ka oli, siis ta oli suhteliselt veel kõrgem. Tõnu ütles, et bensiiniaktsiisi alandatakse ja teatripileteid hakatakse andma tasuta. Päevased külastajad saavad selle tasuta, raha võetakse õhtustelt. Ütlesin, et ma ei taha üldse bensiini tarvitada ja teatrisse ma ei lähe.

*
Tõusin koolipäeva hommikul varem üles, et enne kooliminekut maalida. Maalimine võis siiski nii kaua aega võtta, et oleksin kooli hiljaks jäänud. Hakkasin kirjutama pintsliga suure toa kirjutuslaua laualinale. Katkestasin selle ja ütlesin, et laualinale ei tohi ju maalida. Ema vastas, et tohib küll. Edasi kirjutasin paberile. Kõik värvid olid loputusvee purgis vee all. Erinevad tähed maalisin erineva värviga. Vahepeal loputasin pintslit, aga seda ei olnud tingimata vaja teha, sest kuna pintsli sees oli mitu värvi, vahetusid need ka loputamata ja uut võtmata. Ülemisse ritta kirjutasin: "TÕUSIN VARA". Olin mõelnud kirjutada pikemalt, aga rohkem ei mahtunud. Viimane täht ei mahtunud ka lühidalt kirjutades paberi ülemisele poolele ära, selle tegin alumisele poolele paremasse serva. Seejärel hakkasin paberi alumisele poolele kirjutama samuti lühikesi sõnu: "KLAUS JA TÕNU VAREM". Kõige suurem tuli alati paberi esimene täht, alumisele poolele sai kirjutada juba väiksemate tähtedega. Kui mul oli kirjutamata ainult veel viimane M, küsisin, kust ma nüüd värvi võtan. Ema ütles, et ei olegi kuskilt võtta. Siis tulin mõttele, et võtan sealt, kust seni olen võtnud.

Katalaani muinasjutud

Võtsin uuesti kätte Uku Masingu tõlgitud väikse muinasjuturaamatu, mida olin lapsena juba lugenud. Mäletasin, et see koosneb katalaani muinasjuttudest, aga nüüd nägin, et ühtede kaante vahel on koos katalaani ja Galicia muinasjutud. Galicia oli Hispaania osa, mis jäi Portugalist põhja. Eessõnas öeldi, et Galicias elavad peaaegu portugallased, aga mitte päris, neil on ka islami mõjusid. Portugali valitsuse kohta öeldi, et see ei saa endaga rahul olla, sest tal ei ole tuhat aastat õnnestunud saavutada eesmärki Galicia Portugaliga uuesti ühendada. Katalaanide kohta ei öeldud eessõnas midagi, sest see oli Nõukogude ajal ohtlik teema.

*
Ülikoolis lõppes ajalooloeng. Arvasin, et kohe tuleb samasse ruumi noorem kursus sisse, aga selgus, et sellega on veel aega. Läksin kodu poole. Jõudsin ühe maja juurde, mille ees mängisid lapsed. Astusin üle lumehange. Vaatasin uut blogi loendurit, mida olin vaadanud ka eile. See jagunes tulpadeks ja iga tulp sai näidata ainult kahekohalisi arve. Küsisin, mis saab siis, kui külastajate arv kasvab kolmekohaliseks. Siis oleks loendur vist jäänud näitama arvu 99. Üks ajaloolane küsis mult, kas ma ei taha endale uusi pükse osta. Vastasin, et võin osta, kui keegi näitab mulle, kus pood asub. Ta võibolla mäletas, et tegelikult ma mõne poe asukohta tean, sest enne olin tulnud ühest poest Eriku juurest, see ajaloolane oli küsinud, kas pood on veel lahti, millele olin vastanud, et on küll. See ajaloolane tundis mind sellest hoolimata, et oli nooremalt kursuselt. Mõtlesin, et pean ise ka vanema kursuse liikmed selgeks õppima.

Unenäost detailsem

Näitasime Küütsile oma pilte. Küüts näitas pilti lennuki mõõteaparaatidest ja küsis, kas ma selliseid olen unes näinud. Vastasin, et ei ole, mul ei ole nii detailsed unenäod. Küüts küsis, miks males on hakatud rohkem vigu tegema. Vastasin, et sellepärast, et ei tehta enam nii palju füüsilist trenni, füüsiline trenn aitab vigu vältida. Sõitsime autoga mööda Tallinna-Tartu maanteed Tartu poole. Soovitasin juhile, et ta läheks samas suunas mööda teist maanteed. Juht keeras sinna, aga ütles, et see ei ole hea tee, see on killustikukividega kaetud. Esimesel võimalusel keeras ta peamaantee suunas tagasi. Läksime jala läbi metsa mäest üles. Öeldi, et selles kohas võib kohata väga ohtlikke putukaid.

*
Jõudsin Paidest Tartusse. Olin olnud Paides nii palju päevi, et selle ajaga oli kogunenud suure toa lauale palju numbreid spordiajakirja. Või mõnda selle numbritest oli mulle juba Paidesse vaatamiseks toodud. Vaatasin arvutipostkasti. Seal oli pikk rida listide kirju, mind oli pandud uutesse listidesse. Vaatasin, et minu asutatud ajaloolistis on ka uusi kirjutajaid. Aga ühte sellist kirja avades nägin, et see on tulnud siiski teise ajaloolisti kaudu, see oli saadetud mitmesse listi, aga mitte minu asutatusse.

Ülesanded ja mäng

Ühele paberile oli trükitud maleülesandeid. Ühes ülesandes oli ühel poolel kaks kuningat ja teisel ainult vanker, tuli vankriga mõlemale kuningale korraga tuld anda ja ühele matt panna. See oli vist võimalik kuningaid nurka ajades. Öeldi, et kui ühel poolel on kaks kuningat, siis see pole mingi maleseis. Minu arvates ülesannetes võis olla erinevamaid seise. Nüüd nägin, et üks kuningas oli siiski ka vankriga poolel, lisaks oli laual ettureid. Rei rääkis ühtedele poistele eemal, et maletaja peab koolis hästi õppima matemaatikat, füüsikat ja bioloogiat. Üks poiss oli minu juures, ütlesin talle, et maletaja peab olema tugev kehalises kasvatuses. Poiss küsis miks. Algas turniiri uus voor. Sain endaga umbes sama vana vastase, kelle reiting oli minu omast ainult mõni punkt kõrgem, nii et mängu tulemus oli ennustamatu. Vastane pani kella käima enne kui ma laua juurde jõudsin. Kohtunik oli Tanel, esitasin talle protesti, et miks ma mängin kolmandat korda järjest mustadega. Tanel ütles, et selle küsimusega pole aega tegeleda, kui voor juba käib. Mina ütlesin, et mõtlemisaeg tuleb uuesti algusesse keerata. Tanel hakkas nüüd tabelit uurima. Ta ütles, et Särgava ja üks teine osavõtja läksid ära. Sain aru, et see on põhjus, miks mulle kolm korda järjest mustad tulid. Vastane tegi mitu käiku enne kui mina ainsatki teha jõudsin. Mina nõudsin, et ta võtaks käigud tagasi, sest käima peab kordamööda. Vastane tahtis vajutada kella, milleks oli morsiklaas, aga ma panin käe ette. Vastane ütles, et ma siis ise klaasi tühjaks jooks. Laual oli kaks klaasi. Mängu ei toimunudki. Mõtlesin, et vastane oleks mänginud nii endast kõrgema kui ka madalama reitinguga maletajaga, aga minuga ei mänginud, kuna me oleme ühetugevused.

*
Oli matemaatika tund. Pingutasin, et millestki aru saada. Varasemates tundides ei olnud nii palju pingutanud ja oskasin matemaatikat halvasti. Minu matemaatikaõpiku ümbrispaber oli katki, aga õpik ise oli terve. Seletasin seda pinginaaber Sandrile sellega, et ma pole kodus kunagi õpikut kotist välja võtnud. Õpikus olid toodud numbrid, millise teadmise omandamine annab mitu punkti juurde ja milline võtab vähemaks. Sai teha tasaarvelduse.

Välkmale meistrivõistlused homme

Tartu MV Välkmales

Aeg: 21.04.2015, 18:15
Kontaktisik: Andres Karba
Telefon: 554 6944
Lingid: http://www.tartukalev.ee
E-post: andres.karba@gmail.com

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldab Tartu SS Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 21. aprill 2015. a. Tartus. Registreerimise algus 18.15 Avamine on 21.04.2015 kell 18.45 Tartu Spordiselts Kalevi ruumides Turu 8.

Võistluste ajakava

Teisipäev, ..
18:45 - I vooru algus
~ 22.00 Lõpetamine

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad.

Eelregistreerimine tagab võimaluse kindlasti osaleda.
Osavõtust teatada hiljemalt 20.04.2015 tel. 55 46944 või e-maili teel andres.karba@gmail.com

3. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 11-13 vooru vastavalt peakohtuniku otsusele. . Voorudes on mõtlemisaeg 3 minutit + 2seki käigule kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 5 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus alljärgnevalt: Omavaheline kohtumine, Teine kriteerium on kärbitud Buchholz.
Kui otstarbekaks osutub ringsüsteem on võrdsete punktide korral esimene kriteerium, omavaheline kohtumine, teine kriteerium on Berger.

4. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile, kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 21.04.2015 on 5.- EUR. Noortele on osavõtumaks 3 EUR Maletajaile, kes registreeruvad pärast 20.04.2015 on osavõtumaks 7.- EUR . Kui osaleb 4 või rohkem naist/ veterani siis antakse välja ka selle grupi auhind.

5. Autasustamine
Esimest 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort asutasustatakse medalite ja diplomitega.

6. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga. Peakohtunik Andres Karba 55 46 944

"Tuna" 1/2015

"Tuna" 1/2015.

Eelmisena loetud ajakirjanumbrite puhul pole jäänud endale võetud piiridega arvestades ruumi raamatuarvustustest kirjutada, täna alustan just nendest. Avaldatud on kolm raamatuarvustust, kõik doktorikraadiga teadlastelt. Seda võiks nimetada Jaak Valge erinumbriks, ta saab tänavu 60-aastaseks. Avaldatud on tema kirjutatud raamatuarvustus, Rein Ruutsoo arvustus tema raamatu "Punased" kohta ja peatoimetaja Ott Rauna intervjuu Valgega.

Rein Ruutsoo kirjutab Valgele vastu vaieldes, et aastal 1940 ei kehtestatud nõukogude võimu, sest Nõukogude Liidus ei olnud võim enam nõukogude käes. Selline probleem tekib, kui kirjutada nõukogude võim väikse tähega, nagu on teinud suurem osa autoreid või toimetajaid. Aga just sel põhjusel, mitte kirjaoskamatusest, olen kirjutanud Nõukogude võim suure tähega. Suure algustähe puhul tähendab see minu jaoks Nõukogude Liidu võimu, sest selline valelik ametlik nimetus riigil siiski oli.

Jaak Valgega langevad minu mõtted tavaliselt rohkem kokku kui Ruutsooga. Valge on rahvuslikult meelestatud, toob võrdlusi mineviku ja oleviku vahel nagu Carlyle ja kritiseerib Euroopa Liitu. Aga selles numbris paistab välja üks küsimus, milles minu mõtted langevad kokku rohkem Ruutsooga. See on hinnang ilukirjandusele. Jaak Valge ütleb, et raamat Eesti iseseisvusmanifestist tõestab taas, et algallikate põhjal kirjutatud ajalugu on palju huvitavam kui ilukirjanduslik väljamõeldis. Intervjuus viitab ta valesti Oskar Lutsule, nagu oleks öelnud Kiir, et ega lapsed tulemata ei jää. Ma olen ilma kontrollimata kindel, et seda ütles Toots Kiirele. Rein Ruutsoo tsiteerib õigesti Hando Runneli luuletust, ütleb, et luuletused väljendavad emotsioone, mis teistsuguses sõnastuses poleks edasiantavad ja sarnasel põhjusel soovitab lugeda originaalis, mitte vahendajate kaudu ka Lenini ja Trotski teoseid, kuna siis nägevat, milline on nende sõnastamisstiil.

Valge on tegutsenud varem majandusajaloolasena ja majandusinimesed ei ole kõige paremad ilukirjanduse mõistjad, ilukirjandus ei ole tavaliselt rahaliselt eriti tasuv. Raamat "Punased" räägib küll punastest kirjanikest, aga Vares-Barbarus ja Semper pole vast kõige paremad kirjanikud, mõnda teist uurides oleks ehk kirjandusest parem mulje jäänud. Eelistan samuti lugeda rohkem ajalugu kui ilukirjandust, aga mitteajaloolaste hulgas peaks ilukirjanduse eelistajaid rohkem olema. Ajalooraamatu stiil on tavaliselt neutraalsem, ilukirjandus taotleb emotsioonide tekitamist ja need ei lange kõigil lugejatel sama teose puhul kokku. Ilukirjandusteoses ei pruugi siiski ühtegi väljamõeldist olla, väljamõeldised on kohustuslikud ilukirjanduse alaliigis fantaasiakirjanduses. Hea kirjanik võib olla meisterlik selles, kuidas öelda, isegi kui pole eriti seda, mida öelda. Väljamõeldised ei esine ainult ilukirjanduses, vaid ka muud inimesed mõtlevad välja, mida elus teha, mida siis ajaloolased uurivad.

Ajakirjanumber algab Jüri Saare esseega, kus ta arutleb, kas KGB-lased olid ühiskonna koorekiht või mitte. Minu seisukoht on, et headus on tähtsam kui tarkus ja vähemalt headust KGB-lastel eriti ei olnud.

Kersti Markus kirjutab Padise kloostrist. Eurolistis on väidetud, et lasteta inimestel ei ole vastutustunnet, nad ei tohi olla saadikud ja vallalistel ei tohi olla valimisõigust. Minu arvates näitab erinevate religioonide kloostritraditsioon, et alati on olnud inimesi, kellele abielu ei sobi. Samas kloostri abt vastutab veel suurema inimrühma eest kui perekonnapea.

Enn Küng kirjutab, et merkantilism tähendas püüdu rikastuda teiste arvel, seoses sellega toob ta välja, millistel 17. sajandi aastatel oli Tallinna kaubandusbilanss positiivne ja millistel negatiivne. Kaubandusbilanssi on peetud tähtsaks siiski ka teistel aegadel, Euroopa Liitu astumise vastu hääletamist põhjendati sellega, et Euroopa Liit rikub Eesti väliskaubandusbilanssi. Selle hoidmiseks kasutati vahepeal loosungit "Eelista eestimaist!" ja keskkooli lõpukirjandi kirjutasin teemal "Eelista eestimaist – kas ainult loosung?"

Marge Käsperi ja Epi Tohvri artiklis rektor Parrot'st öeldakse, et ta oli edukas kõnemees, kuna oskas kuulajatega kohanduda. Täpselt sama on öeldud Hitleri kohta, keda ajaloolane Konrad Heiden võrdles omakorda Uue Testamendi apostliga, kes oli juutidele juut ja kreeklastele kreeklane.

Jätkub Peeter Kaasiku artikkel Nõukogude ajast. Ta nimetab omapoolse kommentaarideta eestlaste tolle aja arvamust, et nemad on töökad ja venelased laisad. Umbes samasugust hinnangut olen ka ise lapsepõlves kuulnud, ainult et lisati, et venelased on eestlased ka laisemaks muutnud.

Numbris on ka muid kaastöid.

Eri värvi tuvid

Pärast seda, kui ma ühte rõduserval istunud tuvi pildistasin, on nad seal sagedamini käima hakanud. Põhiliselt käivad sinine ja pruun tuvi, on käinud ka must tuvi ja must hakk.

Mitmesugused kingitused

Helina ei olnud mulle aasta otsa ühtegi kirja saatnud, aga sünnipäeva puhul tegi kingitusi. Need kingitused tegi ema. Ta loetles minu õpingukaaslaste nimesid. Istusin rõdul ja vaatasin kingitusi. Ühe kingituse puhul sai läbi kile vaadata, kuidas putukad ringi ronivad. Teine koosnes vanadest kommidest. Läksin teisele rõdule ja vaatasin eelmise aasta kingitusi, mida polnud vahepeal vaadanud. Vaatasin tükk aega. Rõdul oli pesunööril jäik ots, millele ei tohtinud vastu minna. Püüdsin seda kõrvaldada. Tulin tuppa, mis oli Kaunase puiestee korteri lastetuba. Läksime kingituseks oleva kasti sisse, seal tulid meile vastu sõimajad, sest taheti vaadata meie reaktsiooni. Mõtlesin, et minu mõtteid saadakse ju lugeda. Vahepeal käisime kastist väljas, siis läksime tagasi ja üks laps pani kokku kingituseks oleva ralliauto ja läks sellega koos ühe täiskasvanuga sõitma. Nad ei tulnud tagasi. Oli karta, et nendega võis õnnetus juhtuda, sest laps võis auto valesti kokku panna või seda juhtiv täiskasvanu võis arvata, et rallit sõites tuleb teha kokkupõrkeid. Kutsusime välja mänguasjafirma esindaja ja esitasime kauba kvaliteedi kohta protesti. Firma esindaja ütles mõne sõna firma kaitseks ja läks ekraani sisse tagasi. Üks meist tuli mõttele, et kui torkida peitliga kasti tagaotsas olevat naise moodi pilti ja seda justkui riidest lahti koorida, siis võib tulla pääsemine. Ootasime, kas pääsemine tuleb või mitte.

Parves tegutsemine

Täna nägin unes, et Peedul köeti ahju ja korstnast käisid leegid välja. Ärkvelolles ütles ema, et tegi täna Peedul tuld. Kõige ilusam asi oli olnud, kui kureparv lendas. Kalaraamatust lugesin, et mõni kalaliik hoidub parve, teine mitte. Mõtlesin, et parves ujuvad kalad muutuvad üksteisele toidu suhtes konkurendiks, aga parves on ennast vist kergem vaenlaste eest kaitsta, kuigi parvel on ka raskem märkamatuks jääda. Aga võibolla ei hoita parve üldse mitte kaitse eesmärgil, vaid et üksteist näha. Inimese lastele meeldib koos olla, sest siis saab kellegagi mängida. Praeguse aja laste kohta maa nii hästi ei tea, osad vast eelistavad mängida arvutiga. Minu vennapojad tahavad mängida nii omavahel kui ka arvutiga. Minuga tahavad nad ka vahel mängida, kuigi üks vennapoeg on mind ka teise tuppa saatnud, et nad tahavad omaette olla.

Kirjutusvahend kaasvangile

Kõndisin mööda Uut tänavat. KGB majast läksin ringiga mööda, sest selle juures olin ükskord peksa saanud, nii et üks kõrv jäi kurdiks. Läksin ühte majja. Seal tõukasin ühte meest. Ta kukkus seljaga vastu seina ja hakkas rääkima, et sai nii kõvasti haiget, et on valuvaigistit vaja. Ta läks teise tuppa. Mulle öeldi, et ma ei oska oma liigutuste tugevust kontrollida. Vastasin, et nii see on. Ütlesin, et võibolla oleks sellele mehele vaja kiirabi, mitte valuvaigistit. Arst vastas, et selle mehe elu päästaks ainult jala amputeerimine, aga parem on tal surra lasta, muidu ma lähen vanglasse. Ütlesin, et ma olen vanglasseminekuga ka nõus. Lisasin, et ma üldse ei mäleta, miks ma seda meest tõukasin. Arst seletas, et tegin seda selle mehe ühe sugulase mõrva varjamiseks. Ütlesin, et mõrvast ei tea ma midagi. Olin vanglas. Lubasin anda kaasvangile kirjutusvahendi. Ta ulatas mulle allkirjastamiseks lepingu, et koos kirjutusvahendiga annan üle ka oma sahtli, enne parandan sahtli luku ära ja seal sahtlis hakatakse taimi kasvatama. Ma ei osanud lukku parandada, aga oleksin saanud tellida töömehe, kes seda teeb. Ütlesin, et seda lepingut ma ei allkirjasta. Kõik, kes on mu unenäokirjeldusi lugenud, teavad, et sahtlid on minu jaoks ühed tähtsamatest asjadest. Ma võin mõne sahtli ära anda, aga mitte kõige vanemaid. Pimesi ma lepinguid ei allkirjasta. Olin olnud vanglas palju aastaid. Või võibolla tundus aeg igavuse tõttu pikem, võibolla oli seda aega olnud ainult üks aasta. Läksin teisest toast kaasvangile andmiseks kirjutusvahendit tooma. Mul oli palju pastakaid, aga suurem osa neist olid tühjad. Võtsin sellise, mis ei olnud tühi, sest sain uue asemele osta. Otsustasin anda kaasvangile ka vildikaid. Mul oli kolm vildikakarpi, otsustasin anda keskmise suurusega karbi, mitte kõige väiksemat. Seal toas jagasid klassikaaslased loteriiauhindu, aga mul polnud aega nendega ühineda. Läksin teise tuppa tagasi. Üks poiss hakkas toodud vildikatega joonistama. Osad olid juba kuivanud. Teised kuivasid joonistamise käigus. Poiss läks ja lasi vildikakorkide sisse vett. Ütlesin, et see võib kuivamist kiirendada. Otsustasin, et lähen toon ühe vildikakarbi juurde.

*
Mängisime kooli õuel jalgpalli. Seisin oma värva otsajoonel. Krister söötis mulle palli. Lõin selle talle kohe tagasi. Teised hakkasid naerma. Krister lõi mulle veel ühe korra palli ja lõin selle jälle tagasi. Olin löönud palli ilma põrketa. Olin kuulnud, et põrkega antud söödud võetakse vahelt ära. Rei oli mind õpetanud, et ma ei lööks liikuvat palli, vaid paneksin selle enne seisma. Aga ma ei osanud seisma panna. Mõtlesin, et unenägudes olen alati Kristeriga samas meeskonnas, sest temasse suhtun hästi, Ariel ja Ivo on alati vastasmeeskonnas.

*
Oli kokku lepitud, et meie klass ei tee keskkooli ajaloo lõpueksamit, vaid esitab selle asemel kollektiivse uurimistöö. Töö esitamise tähtaeg jõudis kätte, aga Krister ja Artur hakkasid seda alles praegu kirjutama. Nad kirjutasid ainult poolteist lehekülge. Olin oodanud, et töö tuleb palju pikem. Krister ja Artur andsid tööle allkirja, öeldi, et 36 allkirja on veel puudu. Aga neid ei kogutudki ühekaupa, vaid kirjutati lihtsalt: "36 allkirja". Mõtlesin, et kuna töö on nõutust lühem, siis on tõenäoline, et kogu klassil jääb keskkool lõpetamata. Sain seda tööd lugeda. Krister oli selle kirjutanud luuletusena, ainult puudusid riimid ja ka luulerütm, kuigi read olid murtud. Krister kirjutas, et on uskumatu, et ta näeb kohvikus direktorit Hitlerist rääkimas. Sõna direktor oli kirjutatud sõrendatult. Direktori kohta oli kasutatud Q-tähe sarnast, aga natuke keerulisemat märki, samasuguse märgi pani Krister ka allkirjaks.

Keeld töötada

"Keeles ja Kirjanduses" kirjutati, et ma ei või "Eesti mõtteloo" sarja raamatuid arvustada ega üldse ei tohi üle ühe perekonnaliikme samale raamatusarjale kaastööd teha. Vanasti oli seisuslik ühiskond, siis oli perekonnaliikmetel lausa kohustus sama tööd teha. Või oleks pidanud talulapsed hoidma naabertalu karja?

Kui lõpetasin magistriõppe, küsisin kõigepealt tööd arhiivist, aga ei antud. Võimalus õpetajana töötada ei tule arvesse sotsiofoobia tõttu ja taksojuhina ei saa töötada koordinatsiooni puudumise tõttu. Ma ei ole kellegi tööd ära võtnud, vaid sarjale raamatute koostajatest on puudus. Igaüks ei ole nõus miinimumpalgast väiksema stipendiumi eest koostama. Räägitakse pealegi, et "Keeles ja Kirjanduses" kirjutaja naine töötab samuti temaga samas asutuses.

Mis puutub sellesse, et olen sarja raamatuid arvustanud, siis keeld seda teha oleks sama hea, kui keelata doktorandil oma doktoritöö teemal artikleid avaldada või ühel ülikooli professoril arvustada teise sama ülikooli professori raamatut. Ma ei vali loetavaid raamatuid kirjastuse, vaid teema järgi. Vähemalt võrgus arvustan kõiki ajalooraamatuid, mille läbi loen, kirjastusest sõltumata. "Akadeemias" arvustatud Mihkel Martna raamatu kohta oli enda arvates ka midagi olulist öelda. Ajakiri avaldas selle ilmselt seetõttu, et antud kuul paremaid arvustusi ei laekunud.

Arhiivide kasutamine

Olin lugenud kirjandusmuuseumis vanast ajalehest 1905. a. revolutsiooni kohta. Üks töötaja oli vaadanud, mida ma loen, lugenud sama asja ja selle põhjal ettekande pidanud. See töötaja hakkas rääkides iga asja peale naerma. Magasin vanaema korteris diivani peal, see töötaja oli samas ruumis haige. Mõtlesin, et kui ma temaga nii pikalt ühes ruumis olen, võin nakkust saada. Mõtlesin, et peaksin lugema vanadele ajalehtedele lisaks mingeid käsikirjalisi arhiivimaterjale. Kõigepealt löön arhiivi otsingusse sõna Eduerakond. Kui materjalid selle kohta on loetud, saadan nende põhjal listi kirja. Üks ajaloolane oli uurinud küsimust, kas ühed vanad õunapuud on istutatud või ise kasvanud. Ta polnud pidanud ajalehti usaldusväärseks allikaks, vaid oli teinud arvutusi. Hakkasin minema pidžaamaga vannituppa. Selleks tuli minna esikusse, kus istus Medijainen. Ütlesin talle pingutatud häälega: "Tere." Medijainen vastas unise häälega: "Tere Simo."

Võidu kodu poole

Klassikokkutuleku laialimineku hetkel istus igaüks oma kelgul. Küsiti ühe klassiõe järele. Vastati, et tema kokkutulekul ei osalenud. Praegu jõudis ta kohale ja oli väga kurva näoga, et pidu jäi nägemata. Hakkasin teise klassiõega võidu kodu poole kihutama. Püsisime kogu aeg kõrvuti. See kestis tükk aega. Vahepeal hakkas juba tema ette minema, siis jõudsin jälle täpselt tema kõrvale. Mõtlesin, et võibolla jõuab ta minuga samas tempos püsida tänu sellele, et mina lõpetan laused ära, aga tema omad jäävad katkendlikuks. Kihutasime läbi laoruumi. Vaatasin, kas saab minna keskmisse vahekäiku, aga ei saanud, sest seal oli politseiauto. Kihutasime siis läbi aknapoolse seina ääres olevate kottide, närides kõik ette jäävad kotid katki.

Parim joonistaja

Pille ütles, et Tõnu viib meie peres joonistamist edasi. Varem oli pere parimaks joonistajaks peetud Klausi. Pille oli ootamatult "Loomingu Raamatukogus" luulekogu avaldanud ja selle eest luuleauhinna saanud, nüüd ta vist hakkas joonistama ka. Pille ise ütles, et peseb pesu, aga kahtlustati, et tegelikult ta joonistab. Kui ta lõpuks oma pilte näitas, hakati kõige paremaks pidama tema omi. Mõtlesin, et isegi kui kõik minust paremini joonistavad, on oma pildid kõige tähtsamad mulle, sest ma ei suuda ära visata ühtegi koolivihikut, millesse ma olen joonistanud.

Ülikooli meistrivõistluste juhend

Tartu Ülikooli 2015. a. male MV juhend

1. Korraldajad. Võistluse korraldavad Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi (kontaktisik Pille Tali, pille.tali@ut.ee ) ja Tartu Ülikooli Maleklubi (kontaktisik Meelis Härmas, meelisharmas@gmail.com, 53735428).

2. Võistluse aeg ja koht
18-19.04.2015 Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi (Ujula 4) ruumis.
Võistlus algab mõlemal päeval kell 10:15 ja kestab vastavalt päevale kuni 17:00 ja 15:00

3. Osavõtuõigus on kõigil Tartu Ülikooliga seotud isikutel, sealhulgas üliõpilastel, magistrandidel, doktorandidel, teaduskondade, tugistruktuuri ja allasutuste töötajatel, auliikmetel ja audoktoritel, emeriitdotsentidel ja emeriitprofessoritel. Kahtluse korral ülikooliga seotuse korral langetavad otsuse korraldaja.

4. Osavõtumaksu on 3 eurot. Osavõtumaksust on vabastatud tudengid, rahvusvahelised meistrid ja suurmeistrid.

5. Võistlusele registreerimine toimub esimesel päeval (18.04) kohapeal kella 10:00 – 10:15

6. Võistluse süsteem. Kokku mängitakse 5 (3+2) vooru šveitsi süsteemi järgi. Igas voorus on ajakontroll 1 tund kummalegi vastasele terve partii jaoks. Mängitakse klassikalise male reeglite järgi ja käikude ülesmärkimine ei ole osavõtjale kohustuslik. Kui osa võtab vähem kui 7 inimest, mängitakse ringsüsteemis

7. Kohtade jagamine võrdsete punktide korral. . Esimese kriteeriumina arvestatakse kõigi kohtade puhul omavahelise kohtumise tulemust.

Teise kriteeriumina korraldatakse juhul, kui esikohta kas meeste või naiste arvestuses jagab rohkem kui 2 osavõtjat, 2-ringiline järelturniir välkmales ajakontrolliga 5+5 min. partiile. Juhul, kui esikohta meeste või naiste arvestuses jagavad kas pärast põhiturniiri või pärast järelturniiri 2 osavõtjat, mängitakse 1 järelpartii, milles valgetel on 6 min. ja mustadel 5 min. ning viigilise tulemuse puhul on mustad saavutanud võidu.

Ülejäänud kohtade jagamisel kasutatakse teise kriteeriumina voorujärgsete punktisummade liitmist, mille võrdsuse korral jäetakse esiteks ära esimese vooru punktid, seejärel teise vooru punktid jne.

8. Auhinnad
Esimesele kolmele kohale tulnuid ja parimat reitinguta mängijat autasustatakse mitterahaliste auhindadega

9. Turniir ei lähe Eesti reitinguarvestusse

10. Voorule hilinemine. Voorule hilinemine rohkem kui 15 minutit toob kaasa kaotuse selles voorus ning kohtunik võib otsustada kõrvaldada voorule esmakordselt mitteilmunud või korduvalt hilinemise eest karistatud võistleja ka ülejäänud võistluselt.

11. Elektroonika kasutamine. Mistahes elektroonilised seadmed, sh. mobiiltelefonid, peavad turniirisaalis olema helitus režiimis. Kohtunikul on õigus reegli vastu eksijat karistada kuni kaotuse määramiseni käimasolevas voorus.

12. Kõik juhendis määratlemata küsimused otsustavad korraldajad.

Panin tapeeti

Tõnu ütles, et ma kirjutasin ülikoolis pika töö. Seda ütles ta sellepärast, et suuliselt rääkisin samal ajal vähe. Ma ei saanud teiste üliõpilastega rääkida, sest nad ei hakanud minuga rääkima, vaid rääkisid omavahel. Mul oli palju huvitavamaid asju öelda.

*
Kuulasin makki ja hakkasin oma tuppa uut tapeeti panema. Ükskord olin pannud tapeeti isaga kahekesi, siis olin jõudnud järeldusele, et ma ei oska seda teha ja ei tee enam kunagi. Hiljem olin näinud, kuidas ema tapeeti paneb, siis olin tulnud mõttele, et üksi panna on kergem. Vähemalt võisin panna oma tuppa, sest see ruum huvitas teisi vähem. Mõtlesin, et kui ma paneksin tapeedipaanide otsad päris lae alla, siis on mustrit keeruline kokku sobitada, ma panen natuke madalamale, nii et eelmine ja üle-eelmine tapeet jääks alt paistma. Kui olin juba hulga paane seina pannud, siis vaatasin, et nende vahele olid jäänud laiad praod. Mõtlesin, et kui kedagi väga häirib, siis ta võib ise täiendavaid tapeetitükke peale kleepida. Mõtlesin, et autojuhilube ma kätte ei saa, aga vähemalt teooriaeksami teen ära. Või kui ma teooria liiga selgeks õpin, siis võib autoga sõitmine hirmuäratavam tunduma hakata.

Raamat kaladest 2

See sissekanne käib "Loomade elu" kalade köite umbes lehekülgede 120-200 kohta.

Üks huvitavamaid kalu minu jaoks neil lehekülgedel oli gorbuuša. Ta on lõhe sugulane ja lõhega sarnase näoga, aga seljal on tal küür nagu kaamelil. Minu isa mäletab, et Nõukogude ajal oli seda kala Eesti poodides müügil, mina ei mäleta.

Lõhed on minu jaoks seostunud forellidega. "Loomade elust" lugesin, et forelli liha on roosa aga ainult siis, kui ta sööb kindlat toitu, teise toidu peal kasvades jääb tema liha valgeks. Hiljuti tutvustati ajalehes lühinuppudena kahte uut eestikeelset kalaraamatut, üks oli särgede ja teine forellide kohta. Forelliraamatu tutvustuses küsiti, kas jõeforell ja mereforell on üks või kaks liiki, jättes sellele küsimusele vastamata. Varem lehitsetud raamatute põhjal olin arvanud, et kaks erinevat liiki, aga mõni päev pärast selle ajalehe lugemist jõudsin "Loomade eluga" forellini ja sain teada, et jõeforell ja mereforell võivad üksteiseks muutuda, nagu lülijalgsete köites peatäi ja riidetäi. "Loomade elu" ütleb mõnevõrra sarnaselt angerja kohta, et angerjas on algul sootu ja vanemaks saades valib, kas temast saab isane või emane.

Angerjatest oli pikalt kirjutatud, autorid pidasid teda nähtavasti lugejale eriti huvitavaks kalaks. Ühe asjana kirjutati, et angerja veri on imetaja verre sattudes mürgine, aga maost läbi käies mürk hävib, samuti piisaval temperatuuril kuumutades. Seega võib angerjat süia, aga ta ei tohi haavadega kokku puutuda. Minu vend ütles, et üldse ei tohi ühe looma veri teise omasse sattuda. Aga raamat väidab seda ainult angerja sugulaste kohta. Vennaga rääkides tuli meelde näide, et raamatus "Hulkur Rasmus" sõlmisid lastekodulapsed verevendluse, lõigates sõrmedesse haavad ja pannes haavad kokku. Hiljem meenus, et üldse kasutatakse doonoriverd. Aga doonor peab tõesti olema kontrollitud, et mitte levitada aidsi või hepatiiti.

Elektriangerja kohta ütleb raamat, et ta polegi angerjaga lähedalt sugulane, vaid ainult väliselt sarnane. Elektriangerjas on kala, kes käib veepinnal hingamas ja seda teha saamata upub.

Elektrikalu on teisigi. On olemas elektrikalad ja laternaga kalad, aga vist mitte elektrilaternaga kalu. Ühe kala kohta kirjutati siiski, et ta kasutab elektrit teisiti kui muud kalad, mitte saagile löögi andmiseks, vaid orienteerumiseks.

Ladinakeelsetest kalanimedest üks meeldejäävamaid oli lutsu vaste Lota lota. Kui seda oma emale nimetasin, siis ta ütles, et on kuskilt mujalt endale välja kirjutanud kolm huvitavat ladinakeelset liiginime, üks oli just see. Ta oli need vist mulle ette ka lugenud, aga mul polnud meeles, millised.

Eestikeelsetest liiginimedest huvitavam oli harilik heeringakuningas. Et samaaegselt harilik ja kuningas, lisaks algriimis. See kala näeb pildil ka imelik välja.

Sisukorrast vaalkaladest lugedes arvasin, et need on suured kalad, aga edasi lugedes selgus, et väiksed. Vaalhai on küll suur, seda tunnen juba raamatust "Varjud meres".

Angerjalisi nimetatakse ladina keeles erinevate nimedega, üks nimi tähendab jalutuid, sest neil pole kõhuuimi, nagu oleksid uimed jalad ja muud kalad poleks jalutud.

Nende kalade hulgas, kes eelistavad magevett, on omakorda järvevee ja jõevee eelistajaid. Mere seda osa, mis jääb kaldast ja merepõhjast kaugele, nimetatakse pelagiaaliks, osad kalad eelistavad seda või on seal nende mari. Kuigi erinevad kalaliigid elavad erinevatel sügavustel, on neid, kes viibivad erinevatel kellaaegadel eri sügavustel. Varem olen kuulnud, et kui sügava vee kalad tuua pinnale, siis nad lähevad rõhumuutuse tõttu lõhki, samuti ei tohi tuuker sügavast veest järsult pinnale tõusta.

Tegin sõrmedega märke

Vaatasime ühte filmi. See tundus kuuluvat samasse sarja, mille varasemad osad olid väga ilusad, aga see enam mitte. Tegijad olid väsinud. Selles osas juhtusid hoopis õudused. Mõtlesin öelda, et maalikunstis öeldaks sellise teose kohta manerism. Üks teine vaataja kasutas enne mind sõna maneer. Ütlesin, et tahtsin ka just manerism öelda. Siis filmi peategelaseks olev tüdruk ärkas, sellega õudused lõppesid, ta tänas magamise eest, aga siis hakkas uuesti hirmuga läbielatust mõtlema. Näidati maju väljastpoolt. Ütlesin, et see on kindlasti meie maja. Siis näidati klaasseina, mistõttu ma ütlesin, et eksisin. Siis tuli meelde, et kunagi oli meie maja lähedal tõesti klaassein, see oli Sõpruse puiestee bussipeatuses, seega oli näidatud siiski ka meie maja. Need olid vanad kaadrid, tol ajal olid filmides tuhmimad värvid. Läksime maale. Vastu tuli vanaema. See oli pilt minevikust, muidu ta poleks enam elus olnud. Läksime kööki ja hakkasin otsast hammustama hiigelsuurt vaarikat. Kõige parema isuga ma seda ei söönud, sest ta oli koeraga koos. Isa ütles, et ma sööks. Ütlesin isale, et vanaema tervitab teda tulevikust. Parandasin, et minevikust. Rääkisin ühe inimesega nii, et näitasin sõrmega ennast ja teda, mis tähendas, et me oleme üks ja sama. Siis näitasin sõrmega kõiki ruumis olevaid inimesi, et kõik on üks ja sama. Siis näitasin elutuid objekte ja raputasin pead, mis tähendas, et elutute asjadega me sama ei ole. Tuli meelde, et Jeesus samastas ennast küll leivaga. Seetõttu näitasin leiva sarnast seina ja taevast, et Jeesus ja leib on sama. See, kellele ma olin neid märke teinud, oli minu naine. Hakkasin temaga selliste liigutustega tantsima, milliseid me polnud varem teiste nähes teinud.

*
Mängisin malet. Kirjutasin protokolli terve variandi, millist polnud veel lauale tulnud. Siis tuli meelde, et uute reeglite järgi ei tohi protokolli midagi peale tehtud käikude kirjutada. Aga vastane kirjutas ka variandi, et kui ma teen järgmisel käigul vea, siis ta paneb mulle ühekäigulise mati. Tegin siiski selle käigu, sest nägin, et matti ei tule, kuna ma käin kuningaga raamatuvirna otsa ja olen siis vastase nuppudest kõrgemal. Mõtlesin, et järgmiseks käin raamatuvirna taha laua servale, kuhu vastane matti panema ei pääse. Laual oli ka minu Sitsiilia kaitses malepartiide ajaleheväljalõigete karp. Panin sellele kaane peale.

Mõte konspektis

Läksin tänaval Oudekkist ringiga mööda ja ütlesime üksteisele teravusi. Mõtlesin, et kui me omavahel räägime, siis saame üsna hästi läbi. Ema andis mulle ühe minu vana ja hästi kortsus paberi. Olin sinna kirjutanud asju, mida ma enam ei mäletanud. Need võisid olla mingi raamatu kokkuvõte. Mõtlesin, et kui ma neid asju peast ei mäleta, siis ma ei viska paberit kortsusoleku pärast niisama ära, vaid kirjutan need asjad enne teisele paberile ümber. Panin paberi sahtlisse, et hiljem ümber kirjutada. Aga nägin, et ülejäänud sahtlis olevad paberid hakkasid ka kortsu minema. Hakkasin õppima ülikooli ajalooeksamiks. Eksamini oli ainult kaks päeva ja võis kiireks minna. Lisaks ei õppinud ma nii intensiivse meetodiga kui varem, vaid proovisin konspekti korduvalt lugedes asju meelde jätta. Esialgu lugesin vana konspekti, mille põhjal olin teinud sama eksamit eelmine kord. Tänavusest konspektist olid mul osad asjad puudu, ma polnud kõigis loengutes käinud ja ka kohal käies polnud kõike üles kirjutanud. Lootsin, et kirjasolevast piisab, aga õppejõud võis siiski mäletada, mis mul puudu on ja seda küsida. Pingutasin, et asju meelde jätta. Lugesin konspektist, et mees nimega Huffila on öelnud, et emigratsioon on sisemine revolutsioon. Mõtlesin, et siin tuleks võibolla vahet teha emigratsioonil ja immigratsioonil. Kui eestlased põgenesid välismaale, siis nad tahtsid teostada demokraatlikku revolutsiooni, aga Eestisse saabuvad välismaalased diktaatorlikku revolutsiooni.

*
Olin ühes koridoris. Olin palunud auditooriumist abi, et seletataks, millisesse auku tuleb juhe panna. Abi mulle ei antud, vaid öeldi, et ma nüüd juhtme seina paneks. Vaatasin, et selles kohas, kus minu juhe on, on pistikuga sama kujuga auke ainult üks, seega panin sinna. Eemal oli veel teisi juhtmega konstruktsioone. Auditooriumis tahtsin nägu pesta. Vaatasin ringi, kus seda teha. Üks kraanikauss oli auditooriumi ees, teine pingi juures, kus tüdrukud panid asju kotti. Mõtlesin, et lähen sinna. Läksin ühe teise laua juurde, millel oli veekauss. Õpetaja hakkas mul midagi ägeda häälega keelama. Algul ma ei saanud aru, mida ta keelata püiab, siis taipasin, et ta ei taha, et ma võtaks vett kopsikuga. Ütlesin, et teen seda siis klaasiga. Mõtlesin, et maal oleme küll silmi kopsikust käte peale valatud veega pesnud. Läksin auditooriumi ees oleva kraanikausi juurde. Mul oli meeles, et pean sel õppeaastal ülikooli lõpetama, muidu saab tähtaeg täis. Ma olin saanud iga aastaga järjest vähem ainepunkte. Aga mul ei tulnud meelde, mis mul üldse veel tegemata on, sest magistrieksam oli tehtud ja doktorant ma ei olnud. Mõtlesin sellest hotellitoas, kus elasin vennaga kahekesi. Vend nägi aknast teist venda saabumas ja avas akna. Hoiatasin, et aknast ei tohi alla kukkuda. Selle peale ronis ta just välisele aknalauale. Läksin hotellitoast minema. Ema ja isa olid täna varem üles tõusnud. Ema ütles mulle: "Miks sa hiir naersid?" Vastasin: "Ma ei naernud."

Raadiomajas

Ilmus teine minu koostatud Tõnissoni raamat. Mõlemad olid tema tegevuse kõigi perioodide kohta, aga erinevus oli, et esimene koosnes pidulikest aktusekõnede sarnastest asjadest ja teine kriitilisematest. Läksin tänavale kõndima. Mõtlesin, miks inimesed mind nii pikalt vaatavad. Siis sain aru, et olin jätnud kaheksa külmakraadiga mütsi pähe panemata ja hoidsin seda käes. Panin selle pähe nüüd. Õnneks tuli meelde pähe panna, kui terve ring ei olnud veel kõnnitud.

*
Ema rääkis, et see ei ole hea, kui mõnel majal on muruplats otse ukse all. Vastasin, et ega see ei ole parem, et kui ma malet mängima minnes möödun meie vanast Kaunase puiestee majast, siis läheb tee otse trepikoja ukse kõrvalt. Seni pole sellest küll midagi halba juhtunud, aga kui seal elaks mõni pätt, kes seisaks ukse juures ja suitsetaks, siis oleks halvem. Läksime meie vanasse Kaunase puiestee hoovi. Seal toimus parajasti karneval, milliseid oli olnud ka meie sealelamise ajal. Ema tundis ära meie endise naabri ja hakkas temaga juttu ajama. Mina seisin eemal.

*
Olin kuulanud raadiosaadet, kus ühte meest intervjueeriti. Nüüd nägin, et saate alguse kohta on olemas ka video. Aga see video oli siiski vanema saate kohta, kui teda juba ükskord varem intervjueeriti, sest seal ta nägi noorem välja. Videos intervjueeriti ka selle mehe poega ja mõnda teist last. Mehe poeg rääkis, et tema isa oskab saksa keelt. Kõik videos näidatud lapsed žestikuleerisid. Varem polnud eestlased seda teinud, aga nüüd oli rohkem välismaal käidud ja sealt õpitud. Krister ja Artur meenutasid, et varasemas unenäos nad olid nimetanud ühte vanainimest fašistiks, sest ta tundis kuulsate inimeste vastu liiga suurt aukartust. Olime raadiomajas. Nägime aknast, et maja kõrvale sõitsid vaenlase tankid, mis olid just Eestisse tunginud. Lapsed läksid aknale püssiga, mis võis tanke tulistama provotseerida. Eriti see, et lapsed paistsid valmistuvat esimesena tulistama. Teisest aknast nägime, et maja tagauksest siseneb üks tuttav naine. See naine oli ajakirjanik ja Pille meenutas, et kui ta töötas raadios, tungis see naine sageli tagaukse kaudu saatesse.

Rünnak lipule ja kuningale

R-R-V-O-L-K-O-V
1. e4 e5 2. Rb3 f6 3. f3 Rb6 4. Oe2 Rc6 5. Rc3 Oe7 6. Lg3 Oe6 7. Rc5 Oc5 8. Oc5+ d6 9. Oa3 Lg6 10. 0-0-0 Rc4 11. Oc4 Oc4 12. Lh3 0-0 13. g4 Rd4 14. Lg3 Re2+ 15. Re2 Oe2 16. Vde1 Oc4 17. b3 Oe6 18. h4 c5 19. h5 Lf7 20. h6 Vfd8 21. hg Lg7 22. Vh2 c4 23. bc Oc4 24. Veh1 Oa2 25. Vh7 Lh7 26. Vh7 Kh7 27. Lh4+ Kg7 28. g5 fg 29. Lg5+ Kf7 30. Lf5+ Ke7 31. f4 Vf8 32. Lg5+ Ke6 33. fe Vf1+ 34. Kb2 Oc4 35. ed Vf7 36. Lg4 +-

Raamatud turul

Istusin saksa keele tunnis. Kodus oli kästud üks õppetükk tõlkida, aga mul ei olnud see veel lõpetatud. Tõlkisin praegu. Tõlget loeti ette kiiremini kui ma sõnaraamatu lehti keerasin. Kahel sõnal oli sõnaraamatus erinevaid vasteid, üks klassivend oli valinud välja teised vasted kui mina. Kui tund oli läbi, istus minu kõrval üks klassiõde ja küsis, kas järgmiseks tunniks oli midagi õppida. Järgmine tund oli eesti keel. Ütlesin, et eesti keeles tuleb võibolla kontrolltöö, aga võibolla mitte veel täna, õpetaja ütles, et enne vaheaega tuleb kontrolltöö, aga võibolla see tähendab nejapäeva. Täna oli esmaspäev. Klassiõde ütles, et ta ei pea mind rumalaks, sest ta ei arva, et kolm oleks väga halb hinne. Läksin turule, kus olin andnud kahele mehele müümiseks oma kahte esimest raamatut. Kui ma oleks ise maksnud müügikoha eest ja ühtegi eksemplari poleks ostetud, oleksin kahjumisse jäänud. Nüüd arvasin, et nende meeste käest vast ka raamatuid ei ostetud, sest turule tullakse toidukaupade pärast ning raamatuid ja toitu pole hea ühte kotti panna. Meestel oligi minu raamatute eksemplare üle, aga nad ei andnud neid millegipärast tagasi, samuti mitte müügi eest saadud raha. Läksin üle silla tagasi. Kõndisin minu ees minevast inimesest kiiremini, aga millegipärast vahe suurenes. Mõtlesin, et mõnes unenäos oskan ainult roomata, aga selles kiiresti kõndida. Ühe klassivenna kohta mõtlesin, et võiks arvata, et ta on mu vaenlane, aga tegelikult oleme liitlased. Lamasin Paide tagatoas voodis. Õues olid inimesed, kes ajasid ühte putukat tuppa. Akna ees oli võrk. Kohendasin seda mitu korda. Ühe korra see hakkas pikali kukkuma, aga ei kukkunud mulle siiski pähe, enne sain ta käega pidama. President Ilves oli kolmandat korda Lätis. Räägiti, et kahel eelmisel korral, kui ta seal käis, oli kriis, aga praegu mitte. Kahel eelmisel korral olin ma lugenud ka üksteisele sarnaseid raamatuid, aga praegu lugesin muud tüüpi. Vaatasin aknast, et Ilvest intervjueerib ilus naisajakirjanik. Tahtsin minna maja viimasesse ruumi riidesse panema, aga seal üks naine töötas. Seetõttu otsustasin minna eelviimase ruumi kaudu duširuumi. Seinas oli mitu luuki, tuli mõelda, milline on duširuumi oma. Duširuumi tuli peale minu veel kaks poissi. Ütlesin, et nad võivad ka duši alla tulla. Mõtlesin, et olen juba keskealine ja lõpuks jääb inimene vanaks. Riideid seljast võttes märkasin, et jala peal on mingi punane laik.

Teise eriala loeng

Istusin loengus. Loengupidaja joonistas tahvlile kaste. Tegin oma konspekti samasugused. Osad kastid olid keskelt joonega ümbritsetud. Loengupidaja rääkis Eesti saartest. Me olime ajalooüliõpilased, aga olime sattunud kuidagi geograafialoengusse. Teise eriala eksamiks oli raskem valmistuda.

Haritlaskonna kujunemine

Toomas Karjahärm ja Väino Sirk. "Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917". Eesti Entsüklopeediakirjastus 1997. 424 + XVI lehekülge.

Sõna ülikool tekkis ajal, kui sinna läksid väga vähesed. Sõna näitab, et tegemist on ülimalt kõrge haridusega. Loetud raamatus on kirjutanud 19. sajandist Sirk ja 20. sajandist Karjahärm, 19. sajandi osas jagatakse vaadeldud eestlastest haritlased kolme rühma – kõrgharitlased, keskastme haritlased ja külakoolmeistrid. Kõrgharitlasteks loetakse raamatus nii ülikooli lõpetanuid kui ka üliõpilasi, lõpetamise protsent oli väike.

Hiljuti ilmus aga ajalehes intervjuu Ene Ergmaga, kes ütles, et inimene, kes on lõpetanud ülikooli, aga ei oma magistrikraadi, on poolharitlane, ta ei olevat isegi sell, vaid õpipoiss. Poolik haridus olevat veel halvem kui üldse mitte haridust, sest inimene hakkavat ennast liiga tähtsaks pidama. Kuidas peaks magistrite ja doktorite arv olema suurem kui vastavate õppekohtade arv, seda ta ei seletanud. Samuti mitte, kuidas ühendada eesmärk anda kõigile doktorikraad eesmärgiga tõsta eestlaste iivet.

Karjahärma ja Sirgu raamatus nimetatakse, et on olemas ka iseõppimise võimalus. Eestlastel puudunud pikka aega kõrgharidusega ajalehetoimetaja, kuid Jannsen, Jakobson ja Koidula jõudnud iseõppimisega kõrgharitlase tasemele. Kui kõige paremini õppivat õpetades, siis ajalehetoimetaja õpetas rahvast iga nädal ja siis pidi tema haridustase muidugi tõusma.

Aga üldiselt samastatakse raamatus siiski formaalset haridust ja tegelikku haridust liiga palju. Koolis käidud aastate arv ei näita, mitu protsenti ajast ja millise intensiivsusega kooli ajal ja pärast kooli lõpetamist on õpitud, samuti mitte seda, milline on inimese sünnipärane vastuvõtuvõime.

Males võib murdeealine olla juba suurmeister, samas võib doktorikraadiga maletaja jääda kõige tavalisemal klubiturniiril hoolimata pikaajalisest malega tegelemisest viimaseks. Need, kes propageerivad male viimist kooliprogrammi, põhjendavad oma soovi muuhulgas sellega, et malega tegelemine tõstab inimese enesekindlust. Ülikoolis arvatakse, et kellel on kõrgem kraad, see on targem, aga males tuleb oma tugevust igas mängus uuesti tõestada. Mängutulemus on mänguoskuse kohta objektiivsem näitaja kui teadlasel publikatsioonide või viidete arv.

Üks ajakirjanik kirjutas hiljuti, et kõrgharidus näitab eelkõige inimese võimet alustatut lõpule viia. See kõlab umbes, et ükskõik, kas õppimise või mahakirjutamisega. Aga inimene võib lõpule viia ülikooli asemel ka mõne muu asja, nagu formaalse kõrghariduseta 19. sajandi ajalehetoimetajad said valmis ajalehe aastakäigud ja nende kõrvalt veel muid asju.

Mineviku kooli on erinevalt hinnatud. Jaan Undusk on kirjutanud, et vanasti käidi vähem aastaid koolis, aga mäletati õpitut paremini. Ühes Nõukogude-aegses ajalooraamatus toodi keisririigi aja kooli kohta vastupidine näide, et vabrikukoolis algas lapstööliste koolipäev pärast tööpäeva lõppu, mistõttu nad olid nii väsinud, et ei suutnud kümne piires arvutada. Sirk kirjutab samuti, et 19. sajandi keskel oli isegi kooliõpetajatel endal raskusi lugemise ja kirjutamisega, aga nende tase hakanud siiski järgnevalt tõusma.

Sirgu ja Karjahärma kirjutatud osade vahel ei ole suuri vastuolusid. Ühe erinevusena märkasin siiski, et Grenzsteini kohta toob Sirk välja rohkem positiivset ja Karjahärm negatiivset. Tõnissoni Eduerakonna kohta kirjutab Karjahärm, et see polevat erinevalt Pätsist tahtnud enne 1917. aastat minna mõisamaade kallale, aga minu loetud allikad lükkavad selle väite ümber. Mõisamaade eest oleks makstud küll "õiglast" tasu. Mõisapidamisest rääkides ei kasutanud Tõnisson küll alati sõna mõis, vaid nimetas seda suurmaapidamiseks, võibolla selle tõttu on tõlgendatud valesti, nagu käiks jutt suurtaludest.

Raamatus on juttu ka poliitilistest ideoloogiatest, sest ideoloogiast teadlikumad olevat olnud eelkõige haritlased. Nagu viimati loetud "Ajaloolise Ajakirja" numbris, on ka selles raamatus segadust radikaalsuse mõiste kasutamisega. Ajaleht "Virulane" olevat olnud radikaalne, kuna huvitus sotsialismist, liberaalid jagunenud mõõdukateks ja radikaalideks. Rein Toomla oma raamatus peab liberaalsust ja radikaalsust lähedasteks, aga natuke erinevateks mõisteteks. Radikaalid pooldavat liberaalidest rohkem valimisõiguse laiendamist ja vabariiki ning radikaalsed parteid tegutsevat rohkem katoliiklikes maades.

Näiteid õppetööst

Otsustasin, et ei lähe lõpueksamitele, vaid põgenen välismaale. Välismaa oli koolimaja taga.

*
Õpetaja pidas loengut. Palusin tal joonistada tahvlile näidis. Enne kui ta raami sisse kriidiga joonistama hakkas, rääkis ta ära, milline on pildi mõtteline kavand. Joonistamist alustas ta puust. Ta joonistas palju keerulisemalt kui mina seda oleksin teinud.

*
Istusin tunnis. Pinginaaber Sander küsis, kes on noorlehm. Vastasin, et ma arvan, et mullikas, mitte vasikas. Õpetaja ütles, et pange uus pealkiri. Seda ma ei teinud, sest ei pidanud konspektis pealkirjade kasutamist vajalikuks. Räägiti, et taimekahjustusi on 23 000 liiki, neist parandada osatakse ainult 24. Arv 23 000 kirjutati hästi paljude nullidega.

*
Pille rääkis, et inimesed oskavad öelda, kas nad on õnnelikud või mitte, aga kui küsida, mida nad rohkem tahaks, kas sõpradega kohtuda, siis nad ei oska vastata.

Iluhetked

Isa ütles, et ta on kirjutanud mälestusi ja ta tahab, et mina neid loeks, sest need tuleks ajaloole jäädvustada. Isa küsis, kus iluhetked on. Leidsin ühest riiulist iluhetkede köiteid, milleks olid laste joonistusvihikud ja ajakirja "Täheke" numbrid. Hakkasime neid vaatama. Kahtlesin, kas isal muid mälestusi oligi, võibolla ta mäletas valesti. Joonistusvihikutesse olid lapsed ka jutte kirjutanud. "Tähekeses" oli avaldatud luuletusi. Oskasin peale vaadates ilma lugemata öelda, milline luuletus on parem ja milline halvem.

*
Ema rääkis, et ma olin väga iseseisev laps, sest tol ajal ei olnud temal aega. Vastasin, et kõik on tasakaalus. Sellega pidasin silmas, et nüüd ma jälle vanemate juurest ära ei koli. Ema ütles, et kõik on tasakaalus jah. Ta hakkas rääkima, et ma peaksin joonistama samal põhimõttel nagu malet mängima. Ta tahtis vist selleni välja jõuda, et nagu males tuleb õigel ajal alistuda, nii ei tohi ka joonistades tõmmata liiga palju jooni. Sellele oleks mul olnud vastata, et males ei ole vaja alistuda enne, kui mängu tulemus on kindel. Nõrgema vastasega selgub tulemus hiljem ja tugevamaga varem, juba viguri ettejätmise hetkel. Ema rääkis pikalt. Kuna ta ei jõudnud lõppu välja, siis ma ei teadnud ka, mida senisest jutust arvata. Ema tõi näiteks, et ta on joonistanud harja. Ta oli vist unustanud, et eespool kasutas ka maailmameister Spasski näidet, et ta on sageli joonistanud harja. Sõitsime maale. Sõidukist väljudes kõndisime mööda jalgrada edasi. Mul läks pea vastu oksi. Astusin kõrvale ja ütlesin tagapool tulevatele emale ja Annile: "Ärge siit tulge, siin kriimustab." Ann hakkas naerma ja kordas minu lauset. Hakkasin tallama senise raja kõrvale uut rada, mida oli natuke ka varem olemas. Ann tuli minu järel.

Teise köite koostamine

Helena näitas ühte raamatut ja küsis, kas me oleme seda lugenud. Ühtede kaante vahel oli kaks teost, millel olid võõrkeelsed pealkirjad. Need ei tundunud tuttavad. Siis hakkasid natuke tuttavamad tunduma. Küsisin, kas selles raamatus on juttu Mustast Printsist. Helena vastas jah. Ütlesin, et siis olen seda lugenud eesti keeles. Nüüd hakkasin lugema võõrkeeles. Kuna raamatu sisu oli juba tuttav, läks teine lugemine väga kiiresti. Lugemist alustades pidasin seda inglise keeleks, hiljem sain aru, et see on saksa keel.

*
Vaatasin vanu dokumente, kus oli juttu, kuidas inimesed repressioonide algusele reageerisid. Küsisin Jürgen I-lt, kas ta tahab oma dokumenti tagasi. Tuli minna sõiduki peale, et koju sõita. Aga peatuse poole kõndides avastasin, et mul ei ole enam rahakotti, seega ka mitte raha pileti ostmiseks. Peatuses nimetasin viit klassivenda, et nemad lapsena varastasid ja võivad ka praegu varastada, seetõttu tuleb nemad läbi otsida. Enne läbiotsimise algust leidsin rahakoti siiski enda asjade hulgast. Aga see polnud enam nii terve kui eelmisel nägemisel.

*
Olin koostanud Grenzsteini raamatu tema tegevuse esimese perioodi kohta. Nüüd hakkasin koostama teist köidet tegevuse teise poole kohta, milleks hakkasin lugema "Oleviku" numbreid. "Olevik" ilmus iga päev. Mõtlesin, et igast nädalast tuleks vaadata läbi kahe päeva numbrid. Esimesest nädalast vaatasin siiski kolme päeva. Teisest nädalast vaatasin esimesena sellist nädalapäeva, millist polnud esimesest nädalast vaadanud. "Oleviku" numbrid olid minu toas erinevates kohtades virnades. Läksin vaipu kloppima. Mõtlesin, et raamatu saatesõnas esitan järeldused tabelina. Iga Grenzsteini tegevuse teise poole aasta kohta teen ühe rea, lisaks esimese rea tema tegevuse kõige esimese aasta kohta. Naabermaja vaibakloppimispuude juurde toodi autoga klopper. See oli vajalik vist sellepärast, et naabermajal olid kõrgemad vaibakloppimispuud kui meie majal ja ilma abivahendi toomiseta poleks seal kloppima ulatunud. Klopperit ei saanud kohe tagasi viia, vaid see pidi natuke aega paigal olema, et inimesed seda kasutada saaks.

*
Olin kirjandusmuuseumis. Seal oli seina peal tabel, kuhu tuli kirja panna, kes mis materjale kasutab. Vaatasin tabelit tükk aega. Mõtlesin, et pean töötajalt küsima, kas tabelisse tuleb kirjutada ainult kojulaenutused või ka lugemissaalis lugemised.

Valged ja mustad

Üks mees küsis, kas ma mäletan, et filmis oli juttu meeleavaldusest. Vastasin, et hästi ei mäleta, mis aastal see meeleavaldus toimus? Öeldi, et aastal 1984. Vaidlesin vastu, et sel aastal meeleavaldust ei olnud. Mees selgitas, et 1984 toimus meeleavaldus Leedus. Kui ta läinud oli, siis kontrollisin raamatust, et Leedu meeleavaldus ei toimunud 1984, vaid 1983. Mees polnud ilmselt ise ka kindel olnud, millal see toimus, aga oli tahtnud, et rääkimise ajal jääks mulje, et tema on minust targem. Läksin ühte suurde majja, kus oli kõrge esimene korrus. Üks inimene hüppas lae alt põrandale. Kui ta oli maandunud, siis ütles, et liiga kõrge. Kesklinnas tehti muusikat.

*
Piret kirjutas ajalehes, et Eestis on halb see, et valitseb viieliste titade kultus. Sellega ta pidas vist silmas, et mina sain ülikoolis viisi ja olen selle üle uhke. Piret oli ise ka viisi saanud. Kõndisin mööda tänavat. Mõtlesin, et koolis oli mul vahel hea meel, kui kolme sain, aga ülikoolis pandi nii palju viisi, et neli tundus juba halb hinne. Jooksin praegu Kristeriga võidu. Krister läks vahepeal ette. Aga siis kõndis talle üks inimene vastu, mistõttu finišisse jõudsin mina varem. Meil oli külas Oudekki, kes oli Pireti mõttekaaslane. Tänases lehes ilmus lisaks lehekülje pikkune Helina tõlgitud jutt, selle põhjal oletasin, et teine külaline on Helina. Kahel korral, kui Oudekki mulle lähemale tuli, surusin talle küünega vastu kätt. Sellest sai ta minu vastu süütõendeid veel juurde. Helina vast sai aru, et tegelikult ma olen hea, sest teda ma ei küünistanud ja Oudekkil surusin ka ainult ühte punkti, mitte ei tõmmanud küünega. Helinaga ma ei rääkinud sõnagi. Kui külalised olid ära läinud, küsis ema, kas ma sain aru, kes teine külaline oli. Vastasin, et sain küll.

*
Mängisin maleklubi turniiril Trohhaleviga. Mul oli avangus ettur d3 ja Trohhalev käis millegipärast Re4 ette. Mulle tundus, et hakkasin aru saama, miks ta seda tegi - tema mängis mustadega ja minu nuppudest olid ka suurem jagu mustad. Küsisin, kas võin enda nupud valgete vastu vahetada. Pühkisin seisu laua pealt kokku ja panin mälu järgi uuesti peale. Mäng lõppes viigiga. Trohhalev ütles, et ma mängisin nii, nagu ei tohtinud. Tundus, et ma olin mälu järgi seisu taastada püüdes eksinud. Vaatasin ringi, kus on kohtunik, kes tulemuse tabelisse märgiks. Kohtunik ütles, et ma kaotasin. Vaidlesin vastu, et see oli viik. Üks mängija küsis, kes on Analüütik. Maleblogis kommenteeris keegi Analüütiku nime all. Ma polnud sinna enam vaadanud, sest olin arvanud, et blogi on välja surnud, aga paistis, et ma eksisin. Vastasin, et Okas on öelnud, et tal on analüütiline mõtlemine. Karba küsis, kas Okas oli oma klassi kõige tugevam poiss. Ütlesin, et ma eelmise aasta sündmusi hästi ei mäleta, aga uduselt on meeles, et Okas vist lõi mind. Või kasutas selliseid sõnu, mis mõjusid löömisena. Mõtlesin, et varem oli mul hea mälu, aga enam mitte. Ariel küsis, kas mul on ikka veel depressioon. Vastasin, et mul on elus olnud üks depressioon ja ma arvan, et see ei kordu. Mõtlesin, et kui ma olen nimetanud ühte enda diagnoosidest, siis arvatakse, et mul on kogu aeg see haigus. Ivo küsis, kas ma kabet mängida oskan. Vastasin, et vahepeal ma mängisin kodus iga päev üksi ühe kabepartii, ma hakkasin häid kombinatsioone leidma. Ivo küsis, kas ma mängisin siis kogu aeg valgetega. Vastasin, et vast ikka valge ja mustaga vaheldumisi.

Marsruudid

Üks mees kutsus Särgava endaga koos jalutama. Särgava ütles, et jälle, ta ei taha kogu aeg mööda ühte ja sama marsruuti kõndida. Kommenteerisin, et mind tüütab vahepeal just erinevaid marsruute mööda kõndimine ära, siis tahan kõndida sama teed.

Valimistel ja mängus võitmine

Venemaal toimusid valimised. Tulemusi võidi võltsida. Räägiti, et hääletussedelid veeti soomülka moodi kohta kokku, kus oli kerge võltsida. Küsisin, kas kogu Venemaa hääletussedelid veeti siis ühte punkti. Valmiskomisjoni liikmed rääkisid omavahel, et võltsimisest tuleb rääkida, aga kus? Rei ütles, et ma hakkan tõusma kogu Venemaa turniiride esimeseks. Tartus toimunud maleturniiril, mis oli kogu Venemaa turniiride osaturniir, olin saanud algul kolmanda koha, aga nüüd oli see parandatud teiseks. Ma polnud sellest turniirist veel blogis kirjutanud.

*
Olin saanud uue arvuti, tänu sellele sai väikses köögis jälle arvutiga malet mängida. Mõtlesin, et alustan kõige nõrgemast tasemest ja kui seda võidan, siis lähen järgmisele ja nii edasi. Arvutil on mõtlemisaeg piiratud, aga endale võtan seda piiramatult. Ütlesin vennapoegadele, et nüüd saab isa toas jälle arvutiga malet mängida. Mõtlesin, et võibolla isa enam ei taha, et tema arvutit kasutataks.

Ettur tagasi

V-R-K-V-O-O-L-R
1. f4 d5 2. Of2 Rc6 3. Rc3 e6 4. Oc5 d4 5. Of8 Lf8 6. Re4 Rg6 7. e3 de 8. Le3 Od7 9. Rc5 Ld6 10. Rg3 Lf4 11. Lb3 Lb4 12. Rd7 Lb3 13. ab Vd7 14. Ob5 0-0-0 15. Oc6 bc 16. Va7 Rf4 17. Va8+ Kb7 18. Vd8 Vd8 19. Vf1 e5 20. Re4 f6 21. g3 Re2+ 22. Kd1 Rd4 23. Rc5+ Kc8 24. c3 Rb5 25. Re6 Vg8 26. Kc2 Kd7 27. Rc5+ Kd6 28. b4 Va8 29. Rb7+ Kd7 30. Ra5 Kd6 31. Va1 Va7 32. Rc4+ Kd5 33. Va7 Ra7 34. Ra5 c5 35. bc Kc5 36. Rb7+ Kd5 37. Rd8 f5 38. Rf7 f4 39. Rg5 h6 40. Rf3 e4 41. gf ef 42. Kd3 c5 43. b3 f2 44. Ke2 Ke4 43. b4 cb 44. cb Rb5 45. Kf2 Kf4 46. Ke2 Ke4 47. d3+ Kd4 48. Kf3 g6 49. Kf4 Kd3 50. h4 Kd4 51. h5 g5+ 52. Kf5 Kc4 53. Kg6 g4 54. Kh6 g3 55. Kh7 Rd6 56. Kg6 g2 57. h6 g1L 58. Kf6 Lg8 0:1

Püssi äravõtmine

Teises toas olid vaenlase sõdurid. Üks hoidis mind püssi sihikul. Panin tähele, et kui püüdsin eest ära minna, siis suunas sõdur püssitoru ikkagi minule. Võtsin talt püssi ära ja selle seest kuulid välja. Püssi andsin ilma kuulideta tagasi. Sõdur ütles, et ta on solvunud, et ma talt kuulid ära võtsin. Läksin ja viskasin need trepikotta. Suurem osa maandus lähimal vahekorrusel, mõni lendas läbi aknaklaasi välja ja mõni kukkus esimesele korrusele. Vaatasin, et teistes tubades ei ole enam sõdureid näha. Küsisin emalt, kus need poisid on. Ema vastas, et nad tulevad lasteaiast. Selgitasin, et ma ei mõelnud lapsi, vaid sõdureid. Naaber tuli meie ukse taha ütlema, et trepikojas on varemed. Läksin vaatama. Kuulide plahvatamisel olid tulnud trepi sisse augud. Selgitasin, miks ma pidin neid viskama.