Kaido Jaanson

Kirjutasin 17. mail ajaloo arutelu listi:

Praegustele üliõpilastele Kaido Jaansoni nimi võibolla väga palju ei ütle, aga kui mina keskkooli lõpetasin ja ülikooli astusin, siis oli ta väga tähtis tegelane.

Keskkooli kolmest klassist vist kahes õppisime tema kirjutatud õpikute järgi. Kindlasti oli tema kirjutatud õpik meil viimases klassis, kui see oli esimest aastat kasutusel. Ülikooli sissesaamiseks hakkasin tol aastal ajalugu eriti hoolsalt õppima. Räägiti, et kuna Jaansoni õpik on värskelt ilmunud, siis tuleb sisseastumiseksami põhirõhk sellel. Õpik tundus ajaloo erialale head reklaami tegevat, sest ajalukku esimese või teise eelistusena sisse astuda soovijaid oli tohutu arv, kuigi oli olnud ka sellele eelnenud aastatel.

Tol ajal kirjutas Jaanson palju ka ajalehes "Postimees". Üks sari oli tal poliitikute tsitaatidest, vist kirjutas ta ka sarja 50 aasta möödumisest Teisest maailmasõjast. Ta on ajalehes kirjutanud ka, kuidas ta kooliõpikuid kirjutas. Koolis oli õpilastel olnud probleeme rohkem sellega, kuidas õpetajate nõutud tööde mahud täis saada, aga Jaanson väitis, et keerulisem on see, kuidas lühidalt kirjutada. Ajalooajakirjadest on meeles eelkõige tema artiklid Aleksander Kesküla kohta, keda oli Jaansoni arvates alahinnatud.

Kes käisid tol ajal kohvikus, rääkisid, kuidas Kaido Jaansoni hääl kõlab üle kogu kohviku. Ülikooli astudes hakkasin käima iga nädal linna täiskasvanute maleklubis. Seal käis tol ajal ka vanema kursuse psühholoogiaüliõpilane, kes kuulas erinevate teaduskondade loenguid ja ajaloolastest oli kuulanud Jaansoni. Ta rääkis, et Kaido Jaanson on SUUR mees. Muid ülikooliloenguid see psühholoog ette ei kandnud, aga ühel korral kandis ta peast ette Jaansoni loengu Itaalia parteipoliitika kohta.

Hiljem kuulasin ühte Jaansoni loengukursust ka ise. See oli ühine lähiajaloolastele ja politoloogidele, kuulajaid oli palju. Üks minu kursusekaaslane võrdles Jaansoni ja Piirimäe loenguid, et talle meeldivad Piirimäe loengud rohkem, sest Piirimäe räägib rahuliku häälega, aga Jaanson räägib vahepeal vaikselt ja vahepeal röögatab. Valjema häälega hüüdis ta paremäärmuslaste nimesid, samuti Prantsusmaa venelasest peaministri nime venepärast varianti. Mulle meeldisid vähemalt tol ajal Jaansoni loengud Piirimäe omadest rohkem, sest Piirimäe rääkis liiga palju naistest.

Enne eksamit käskis Jaanson kirjutada kõigil retsensiooni oma 12. klassi õpiku kohta. Ma pole kindel, kas ma ei saanud seda raamatukogust kätte või ei proovinudki, igal juhul kirjutasin mälu järgi, nagu see juba keskkoolist meelde oli jäänud.

Magistriõppe viimasel aastal toimetasin "Eesti ajaloo" kuuendat köidet, kus üks autoritest oli Jaanson. Toimetajate eesmärk oli autorite stiile ühtlustada, aga eriti just selles köites kirjutas iga autor täiesti erinevas stiilis.

Ükskord oli minu isal Jaansoniga telefonikõne, kus isa tsiteeris minu ütlust, et Andres Dido "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamat on huvitavam kui Paul Johanseni oma. Jaanson helistas hiljem tagasi, et öelda, et ta on minuga nõus.

Viimastel aastatel olen tõlkinud nelja raamatut, seda tehes on mul meeles Jaansoni sõnad, et kõik tõlked on nii kehvad, et tema loeb raamatuid originaalkeeles. Vist viimane tema ajalehekaastöö, mida olen näinud, oli selle kohta, et ta leidis ühest tõlgitud raamatust neli viga ja jättis selle pooleli, kuna tal oli olnud kaks infarkti ja hakkas kartma kolmandat.