Skulptuur tänaval

Raun oli avaldanud minu raamatu. Sõin seda. See oli liiga magus. Panin magusa vedeliku purki ja püüdsin kaane vastava seadeldise abil tihedalt sulgeda, et purk bussi peale kaasa võtta ja Paidest Tartusse sõita. Paide vanaema teadis Tartusse minevate busside aegu peast, ta luges need ette. Tahtsin minna esimese bussiga, aga venitasin liiga kaua, seetõttu pidin minema teisega. Öeldi, et saun ja garaaž on maha põlenud. Küsisime, miks me süttimist ei kuulnud. Seletati, et sellepärast, et istusime sel ajal autos ja automürin summutas süttimise hääle. Räägiti, et minu järgi on skulptuur tehtud ja ühele Paide tänavale välja pandud. See tehti sellepärast, et nähti mind ühel korral Paides kiirel sammul, aga see juures pinges näoga kõndimas. Mõtlesin, et juba minu esimesel eluaastal ütles üks skulptor, et minu järgi saaks hea skulptuuri, nüüd selgus, et see ei jäänud tulemata. Kui Tartusse jõudsin, pahandas isa, et miks majade mahapõlemisse ükskõikselt suhtutakse.