Venemaa pikal 19. sajandil

"История СССР XIX – начало XX в." Под редакцией чл.-корр. апн СССР, профессора И. А. Федосова. Москва "Вышая школа" 1981. 464 topeltsuurusega lehekülge.

Kui võõrkeeli on õpitud, võiks neid vahel tarvitada. Aga veel tähtsam on tarvitada emakeelt. Praegu on minu põhitöö tõlkimine. Töö kiirus sõltub sellest, kui hästi ma oskan võõrkeeli. Aga tõlke kvaliteet sõltub veel rohkem emakeeleoskusest ja sellest, kui palju olen lugenud eesti keeles. Mõistan hukka Tartu Ülikoolis eestikeelsete õppekavade sulgemise.

Emakeelest saadakse tavaliselt paremini aru. Kes saab juba võõrkeelest paremini aru, sellel on aeg täiendada end emakeele alal. Kuigi sõnaraamatuta võõrkeelset raamatut lugedes läheb osa jutu mõttest kaotsi, pakub võõrkeelne tekst teiselt poolt uusi teadmisi võõrkeele kohta.

Näiteks toon sõna "perestroika", mida eesti keeles kasutatakse Gorbatšovi reformide tähenduses. See raamat on ilmunud enne Gorbatšovi, Brežnevi ajal, aga perestroikast on juttu viies muus tähenduses. Kõigepealt nimetatakse perestroikaks 1825–1855 valitsenud Nikolai I poliitikat, mis seisnes bürokratiseerimises. Teiseks kaotati aastal 1861 Venemaal pärisorjus ja sellele järgnenut nimetatakse kapitalistlikuks perestroikaks. Kolmandaks nimetatakse sõjaväereformi sõjaväe perestroikaks. Neljandaks öeldakse, et Stolõpini agraarreformid pärast 1905.–1907. a. revolutsiooni olid kodanlik perestroika. Lõpuks hakati Esimese maailmasõja ajal tööstust üle viima sõjaaja nõuetele, mille kohta kasutatakse nimetust tööstuslik perestroika. Lisaks on raamatus muude eesliidetega –stroika lõpulisi sõnu. Tõlkimisel ei pea sõna perestroika kasutama. Sõnaraamat annab esimeseks vasteks "ümberehitus". Gorbatšovi ajal kasutati tema perestroika vastena "uutmine". Üks mees ütles, et ta on kindel, et "uutmine" tuletati mingist muust sõnast kui perestroika. Kontrollisin üle, et perestroikat ja uutmist on sünonüümidena kasutatud. Aga kui Gorbatšov on kirjutanud raamatu "Perestroika ja uus mõtlemine", siis ma ei välista, et esimesel tarvitamisel võis uutmine tähendada uut mõtlemist.

Raamatul on neli tsüklit, neist kolm esimest on kronoloogiliste perioodide kohta, neljas kultuurist kõigil perioodidel. Esimest perioodi nimetatakse pärisorjuse kriisiks, 1861 olevat pärisorjuselt kapitalismile üle mindud, kolmas periood algab 1890. aastatel ja seda on nimetatud raamatus imperialismiks. Viimane nimetus võib eksitada. Võiks arvata, et see tähendab välispoliitika sõjakamaks muutumist, tegelikult on kommunistliku ajalookirjutuse perioodid majandusajaloolised, imperialism seisnenud selles, et tööstus oli varasemast rohkem arenenud. Mulle pole sõna imperialism selline kasutusviis vastuvõetav. Venemaa oli juba varem impeerium, samuti oli seda Rooma riik, minu sõnakasutuse järgi ajavad impeeriumite loojad imperialistlikku poliitikat.

Kommunistliku ajalookirjutuse järgi on ajalugu ühesuunaline protsess, mis lõppeb kommunismi väljajõudmisega. Kui vaadata, mis on ajaloos tegelikult juhtunud, siis rakendus lainete teooria ja Nõukogude Liit lagunes. Lainete teooriaga kooskõlas on ka see, et Putin seda nüüd jälle taastada tahab. Raamatu perioodideks jagamisel on lähtutud ühesuunalisest arengust, aga raamatut lugedes tuleb välja, et autoritaarsem ja vabameelsem valitsemine on lainetena vaheldunud, kuigi autorid seda seaduspärasust ei rõhuta. Kõigepealt valitses autoritaarsem Paul I, siis vabameelsem Aleksander I, edasi autoritaarsem Nikolai I, tema järel vabameelsem Aleksander II, kelle järel autoritaarsem Aleksander III. Viimane keiser Nikolai II võibolla alustas valitsemist autoritaarselt, aga vähemalt 1905. aasta revolutsioon sundis teda vabameelsetele reformidele. Demokraatlikes riikides võidavad valimisi kordamööda parempoolsemad ja vasakpoolsemad parteid ja poliitika muutub valimistulemuste tõttu. Keisrid kuulusid ühte ja samasse perekonda, justkui samasse parteisse, aga poliitika arenes sellest hoolimata laineliselt. Võibolla on põhjuseks uue põlvkonna mäss vana põlvkonna vastu. Varem loetud raamatutes on 1861. a. vabameelset pärisorjuse kaotamise reformi seostatud Krimmi sõja mõjuga. Siin raamatus kasutatakse revolutsiooniliste situatsioonide mõistet, et reformidele sundis rahva klassivõitlus. Aga ilmselt saab lainelisest arengust rääkida nii valitsejate kui ka rahva meelsuses. Raamatus kirjeldatud aeg oli pideva kasvu aeg. Kasvasid riigi rahvaarv, piirid ja kasutatava tehnika hulk. Võibolla siis võib rääkida spiraalsest arengust. Sõjaajaloos oleks spiraalne areng, et sõjad ja rahuperioodid vahelduvad, aga relvastus areneb. Kuid kui rääkida sõdimisviisist, kas siis areng toimub rüütellikemate või vähemrüütellike sõdade suunas? Koolis õppisime vähemalt, et rüütellikud sõjad lõppesid 19. sajandil. Samas on sõjaõigus hiljem edasi arenenud.

Ühesuunalise, lainelise või spiraalse arengu küsimus kerkib ka Hrochi-Janseni-Laari rahvusliku liikumise kolme faasi puhul. Laari doktoritöö kaitsmisel öeldi, et Hroch oli marksist, võibolla seletab see, miks ta nägi rahvusliku liikumise arengut ühesuunalisena. Ka Laar jääb selle juurde, justkui oleks rahvusriik kõrgeim aste, mis võib igavesti püsima jääda. Aga lainete teooria seletaks Grenzsteini riikliku venestuspoliitika aegset tagasiminekut paremini. Võibolla tuleb füüsikast appi võtta kineetilise ja potentsiaalse energia mõisted. Kui ajalehtedes jäi kineetilist energiat vähemaks, hakkas seltsides kasvama potentsiaalne energia. Sama moodi võiks kunstistiilide vahetumist seletada sellega, et ratsionaalse kunstistiili valitsemise ajal kasvab irratsionaalse stiili potentsiaalne populaarsus.

Raamatu kultuuripeatükke lugedes mõtlesin, et kommunistlikud ajaloolased kipuvad kõike positiivset nimetama realismiks, mina romantismiks, nii võivad nemad nimetada realismiks sama, mida mina romantismiks. Realistideks on siin raamatus nimetatud näiteks Puškinit ja Lermontovi. Minu vähene lugemus seda määratlust ei kinnita. Puškinilt mäletan umbes ridu "Väljub Musta mere veest / nelikümmend vägimeest". See pole mingi realism. Vaatasin, mis ütleb Puškini kohta hiljem ilmunud Eesti Entsüklopeedia köide. Selle järgi Puškin vaimustus algul romantisimist, aga hiljem algasid tema realistlikud otsingud. Brežnevi aegses raamatus pole Puškini romantismiperioodi üldse nimetatud.

Keskkooli vene keele tunnis õppisime, et vene kirjanduse kuldne aeg oli 19. sajandi esimene pool ja hõbedane aeg 20. sajandi esimene pool. Sellest raamatust leiab seletust, miks see nii oli. Nikolai I ajal tsensuur tugevnes, mis viis ilukirjanduse õitsengule, sest ilukirjanduses oli võimalik rohkem öelda. Sama moodi oli ilukirjandus teatavasti populaarne Nõukogude ajal. Aga Vene keisririigi lõpu ajaks oli suurem osa riigi elanikkonnast siiski veel kirjaoskamatu. Raamatus loetletakse ühekaupa rahvaid, kelle kirjaoskuse protsent oli riigi keskmisest väiksem, aga ei öelda, kellel oli see suurem. Eesti kohta väidetakse valesti, et siin asutati 19. sajandi algul saksa- ja venekeelsed koolid ja et eestikeelset haridust polevat olnud enne 20. sajandi algust. Samal ajal autorid teavad, et Lätis oli ka lätikeelseid koole. Raamatus on eraldi juttu mittevene rahvaste kultuurist, aga mitte Poola ja Soome omast.