Kaheksa-aastase märkmik

Olin lasteaias iga päev ainult paar tundi. Istusin lasteaia õuel ja kuulasin eemalt kostvat teiste laste kisa. Ma olin vabadusega harjunud laps, kes kõndis ühe lasteaia õuelt teisele, sest pidas seda ka lasteaias olemiseks. Tegelikult nägi lasteaia kord ette, et pidi olema kogu aeg ühel ja samal õuel.

*
Ütlesin Tallinna linnavalitsuse töötajale, et linna põhikiri ei nõua muruplatsi. Ta vastas, et selle punkti võib linna põhikirja lisada. Mõtlesin, et sellest ei piisa, et ma olen põhiseaduse läbi lugenud, pean lugema ka linna põhikirja ja Euroopa Liidu põhiseaduse. Ütlesin sellele ülikooli raamatukogu töötajale, et raamatukogu töötajatest tunnen ma Simsonit. Vastati, et võibolla Simsonit huvitavad lemmikud. Seda ütles see töötaja võibolla sellelpärast, et mul oli käes lahti vana märkmik, kus oli ühel leheküljel kirjutatud lemmikasjadest. Olin saanud selle märkmiku 8. sünnipäevaks. Olin märkmikusse kirjutanud ainult trükitähtedega, sest kirjatähti pidasin kooli asjadeks. Hiljem olin hakanud ka kodus kirjatähti kasutama, aga mõne asjaga tegin endiselt kodu ja mittekodu asjadel vahet. Hakkasin lugema märkmikku algusest. Esikohal oli jutt ühest maast. Olin kirjutanud, et sellel maal on umbes 2000 elanikku, seal on umbes 60 kooli ja umbes sama palju poode. Muid asutusi polnud nimetatud. Ühes lauses olin kasutanud sõna, mis ei olnud mul tol ajal veel selge. Ema oli teinud paranduse, et see sõna peab olema "diagnoos". Mina olin kirjutanud kolme sõna vahepealselt, üks neist oli ühe konkreetse haiguse nimi.