Postimees 1900

"Postimees" 14. veebruar – 14. märts 1900.

Kõigis loetud numbrites olid välisuudiste all esikohal teated Buuri sõja kohta. Eelmisena loetud natuke varasema aja "Ristirahva Pühapäevaleht" elas buuridele kaasa religioosselt seisukohalt, üle-eelmisena vaadatud "Olevik" oli samuti pigem buuride kui inglaste poolt. "Postimehe" suhtumine seevastu kõigub erapooletuse ja inglastele kaasaelamise vahel.

Varem olen "Postimehe" aastakäike vaadanud Jaan Tõnissoni kirjutatu seisukohalt. Tõnisson on kasutanud vist Piiblist pärinevat ütlust, et tuleb olla kas kuum või külm, aga mitte leige. See räägiks "Postimehe" erapooletuse vastu. Kuid tema erapooletuse kasuks räägib see, et 1905. a. revolutsiooni paiku kirjutas Tõnisson, et eestlasel kui päkapikul ei maksa suurte ajaloorataste vahele tükkida. Eesti iseseisvusajal oli Tõnissonile omane Inglise orientatsioon, võibolla tuleb selle algeid otsida juba varasemast ajast. Tõnissoni noorusaastate eeskuju Jakobson oli olnud 1878 inglisevaenulik Vene-Inglise suhete tõttu. Tõnissoni eluajal kirjutati, et enne Tõnissoni jagunesid eestlaste juhid saksa ja vene orientatsiooni alusel, aga Tõnisson hakkas lootma eestlaste omale jõule. Ühest tänapäeval kirjutatud artiklist, mille autor oli võibolla Kaarel Piirimäe, olen lugenud, et Tõnissoni eestlaste omale jõule lootmine oli näiline, tegelikult oli tal olnud Inglise orientatsioon.

Neis numbrites kinnitab inglastele kaasaelamist, et Inglise vallutusi nimetatakse vabastamiseks, lahingute tulemusi tuuakse inglaste seisukohalt ja kui "Ristirahva Pühapäevalehes" oli ilmunud järjejutt buuride kohta ning "Olevikus" nende sugulastest Jaava hollandlastest, siis "Postimehes" ilmusid järjest ilukirjanduslikud jutud inglise autoritelt. Kuid toodi ära ka osade inglaste sõja suhtes kriitilisi seisukohti ja inglise-iiri vastuoludest kirjutamise korral mingit inglisemeelsust välja lugeda ei olnud võimalik.

Lehes ilmusid juhtkirja koha peal siiski kirjutised Eesti või Venemaa, mitte välisriikide kohta. Kahte Tõnissoni raamatut koostades lugesin neid artikleid, mille all oli kas Tõnissoni nimi või tema perekonnanime lõputäht –n. Praegu loetud numbrites ühtegi sellist kirjutist ei olnud, kuigi Tõnissoni nimi seisis kolmanda lehekülje allservas, enne reklaamiosa algust. Juhtkirjad olid kas teiste autorite kirjutatud või autorinimeta. Mõnest autorinimeta kirjutisest oli ära tunda, et see on Tõnissoni stiilis. Näiteks selles, mis ütles, et "Postimeest" süüdistatakse sõimamises, aga tüsedad sõnad ei olevat veel sõim, juhul kui nad on põhjendatud. Ühest autorinimeta ilmunud kirjutisest oletasin aga, et see võib olla Pätsi kirjutatud, sest seal esinesid samad märksõnad, mis Pätsi "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatus (kitsam kodumaa, iseseisvust leidnud talupojad), samuti oli selle toon rahulikum, mis iseloomustas Pätsi kirjutisi.

Juhtkirjade teemadeks olid põllumajandus, kohtuasjandus ja keeleteadus. Juhtkirjaks nimetan siin kirjutisi, mis ilmusid esikülje ülaosas. Aga võibolla oleks õigem osad neist liigitada arvamusartikliteks, sest nende hulgas oli selliseid, mis ei väljendanud toimetuse seisukohti, vaid vaidlesid omavahel. Nii heitis Jakob Hurt Karl August Hermannile ette, et Hermann ei taha vahet teha järelliidetel –gi ja –ki, vaid kirjutada alati –gi. Hermann vastas läbi mitme numbri, et jääb oma seisukoha juurde, vahetegemise korral oleks õigekirja raske meeles pidada. Sõna "järelliide" seejuures kumbki kirjutaja ei kasutanud, vaid Hermann pidas neid sõnadeks ja Hurt rõhumärkideks. Hermanni vastuartiklist paistab ühtlasi välja venestuse kriitika, sest tema arvates oli õigekirja selgekssaamine veel selle võrra raskem, et koolides oli eesti keele õpetamist vähendatud.

"Postimees" oli päevaleht ja "Olevik" nädalaleht, see oli ilmselt üks põhjus, miks Tõnisson kirjutas oma lehest ise täis väiksema osa kui Grenzstein. Aga "Postimees" oli päevaleheks saanud juba Hermanni ajal ja Krista Aru väitel otsis Tõnisson kaastöölisi Hermannist palju aktiivsemalt, Hermann olevat lootnud, et need tulevad ise. Ea Jansen kirjutab siiski, et ka juba Hermann õhutas toimetusele kirjade saatmist ja neid saadeti tema ajal ajalehtedele nii palju, et toimetajad ei jõudnud kõiki läbi lugeda ja Hermann palus seetõttu kirjutada lühidalt.