Kiri suures ümbrikus

Üks mees lehitses minu nähtaval olevad paberid läbi. Kaustikust vaatas ta ainult kaasi, esimest ja viimast lehekülge. Olin sinna joonistanud mustreid, mis mulle endale meeldisid. Joonistama pani mind see, kui sain Helinalt kirja. Olin seda teinud nii viimase kui ka eelviimase kirja puhul. Viimane kiri oli hästi suures ümbrikus. Vaatasin, et keegi oli kirjutanud ümbriku esiküljele: "SA AVASID SELLE VALELT KÜLJELT". Ümbriku sodimine mulle ei meeldinud ja enda arvates olin selle avanud õigelt küljelt, samalt küljelt, kust alati. Tagumisele küljele oli sodija kirjutanud: "SEE ÜMBRIK ON KÜLL SUUR, AGA VARSTI TULEB IMEPISIKE". Minu meelest oli seegi hea, kui Helina vastas kirjadele kord aastas. Küsisin emalt, kas tema sodis. Ta oli seda teinud, sest talle ei meeldi sellised sõnamängud. Ütlesin, et võõraid ümbrikuid ei tohi sodida. Küsisin emalt, kas ta kirja ennast ka luges. Ema vastas, et ta ei mäleta. Ütlesin, et võõraid kirju ei tohi lugeda. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et kõik tema ümbrikud olen hästi alles hoidnud, aga viimane soditi ära. Vaatasin, et ümbrikus olevale paberile olin kirjutanud oma luuletusi. Nii et kui ema rääkis sõnamängudest, siis ta pidas silmas neid, ta oli kirja lugenud. Helina küsis kirjas, mida võtta ülikooli uurimistöö teemaks. Olin vastanud, et mina koostan kolmandat raamatut Jaan Tõnissonist, sellest, mida ta on kirjutanud mujal kui ajalehes "Postimees". Olin soovitanud Helinal samal teemal uurimistöö kirjutada. Nüüd mõtlesin, et oleksin võinud soovitada töö teemaks "Simo Runneli luule" või midagi sellist.