"Eestlane muutuvas ajas"

Ea Jansen. "Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2007. 554 lehekülge.

"Eesti ajaloo" viienda köite toimetamise ajal räägiti sellest raamatust kui viiendat köidet asendavast. Osalt katab see ka neljanda köite aega, ulatudes 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni.

Kui käisin raamatut esimest korda raamatukogudest otsimas, paistsid olevat kõik eksemplarid välja laenatud, ilmselt eksamiperioodi tõttu. Raamatukogu elektrooniline otsingusüsteem oli rikkis, mistõttu tuli kasutada raamatukogutöötajate abi. Üks neist arvas, et raamatu näol on tegemist ajakirjanduse ajalooga. Raamatut lugedes selgub, et teema on märksa laiem. Autor peab kodanikuühiskonna väljundiks avalikkust, mille alla mahuvad nii ajakirjandus kui ka seltsid, lisaks arvab ta, et juba talurahvaühiskonnal oli oma avalikkus.

Raamatu lugemise ajal toimus arutelu ajaloo õppehoone kolimise üle. Öeldi, et need ajad on läbi, kui sada aastat midagi ei muutunud ja baltisakslane läks Toomemäest üles. Mõeldi ilmselt 19. sajandit, sest 18. sajandil ülikooli ei olnud ja 17. sajandil oli seda vähem kui sada aastat. Aga kuigi Ea Jansen kirjutab põhiliselt 19. sajandist, ütleb ta juba raamatu pealkirjas, et ka see aeg oli muutuste aeg. Muutused toimusid muuhulgas ülikoolis. Venestusaegses ülikoolis olid ülekaalus kaugematest Venemaa kubermangudest tulnud üliõpilased. Ka saksa ülikoolis toimus muutusi. Saksa ülikooli teiseks kõrgajaks nimetab autor aega, mis oli eestlaste ärkamisaeg. See tähendab, et millalgi oli ka esimene kõrgaeg ja vahepeal langusaeg.

Osa autori mõtteid on juba tema varasematest raamatutest tuttavad. Ühes varasemas raamatus nimetab ta "tolleaegseks haiguseks" influentsat, siin raamatus sama nimega haigust fataalseks haiguseks. Minu teada on influentsa lihtsalt tolleaegne nimetus gripi kohta, mõnes keeles ka praegusaegne nimetus. Võibolla gripiviiruse evolutsioon on küll kiire ja ta võib praegusel ajal sel juhul avalduda natuke teisiti. Praegu on ilmselt ravimid ka paremad.

Laar ja Jansen on varasemates raamatutes kirjutanud Hrochi eeskujul rahvusliku liikumise kolmest faasist. Eriti selgelt Laar ja vist ka Jansen on varem kirjutanud, et kõrgemaisse C-faasi jõuti venestusaja algul, sest seltsiliikumine elavnes venestamisest hoolimata. Siin raamatus Jansen enam seda teooriat nii palju ei kasuta. Registri järgi viitab ta Hrochile ühel leheküljel, kus on juttu A-faasist. Venestusaja kohta ta ei ütle selles teoses, et see oleks olnud varasemast kõrgem aste, vaid et veel vanemas kirjanduses on eriti Tuglase mõjul kirjutatud venestusajast väga süngetes värvides, kuid et tegelikult polevat asi olnud nii ühemõtteline.

Varasemast kõrgemast astmest ilmselt igas mõttes rääkida ei saagi. Ärkamisaeg põhines positiivsetel emotsioonidel, aga venestusaeg tekitas negatiivseid emotsioone. Kui pidada elu väärtust tõstvateks positiivseid emotsioone, siis sel juhul oli ärkamisaeg parem. Venestusajal pidid näiteks lapsed koolis läbima senisest raskema ja vähem õpetava koolipäeva, see ilmselt rikkus nende tuju ja siis võisid nad halva tujuga nakatada ka ülejäänud perekonda. Seltse asutati küll juurde, aga neid ka suleti. Kui tuua võrdlus uuemast ajaloost, siis praegu me oleme ilmselt vabamad kui Laulva revolutsiooni ajal, aga ei looda enam selliseid rahvast ühendavaid isamaalisi laule. Sama moodi on peetud venestusaegset luulet epigoonlikuks ja ärkamisaegsest vähem väärtuslikuks. "Keeles ja Kirjanduses" küll ilmus uuemal ajal üks artiklel, mille järgi epigoonluse aegsele luulele olevat ülekohut tehtud.

Raamat on ilmunud juba postuumselt. Käsikirja viimane viimistleja ei olnud enam autor ise. Nii on see mingil määral küll ka eluajal ilmuvate raamatutega, et need on autori ja toimetajate kollektiivne looming, kus autor ei pruugi enam kõigega nõus olla. Sellele raamatule on järelsõna kirjutanud Jaanus Arukaevu. Ta ütleb, et Eesti ajalugu on olnud liiga palju eestlaste ajalugu, nüüd tulevat kirjutada Eestimaa ajalugu. Ea Janseni tekstist lugesin välja, et ta peab erinevast rahvusest inimeste vahelisi keelebarjääre raskesti ületatavaks ja on keeleõppimisvõime suhtes pessimistlik. Nii polnud eestlased vene keelt selgeks saanud ka venestusajal ja vene orientatsiooniga ajakirjanik Jakobson polevat osanud vene keelt. Autor siiski tunnistab, et Jakobson oskas ilmselt vene keeles lugeda. Seda võiks pidada juba mingi astme keeleoskuseks.