Henriku Liivimaa kroonika

"Henriku Liivimaa kroonika". Tõlkinud Richard Kleis. Toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn "Eesti Raamat" 1982. 292 lehekülge.

Ülikooli ajal lugesin Henriku ja Renneri kroonika alguseid, aga mõlemad jäid pooleli. Mult on küsitud, kuidas ma saan ajaloolane olla, kui ma pole kroonikaid lugenud. Olen seletanud, et mul oli peaaine lähiajalugu. Tegelikult arvan, et ajaloolane võiks lugeda vahel kõigi ajalooperioodide kohta, Henrikut läks nüüd ka otseselt töös vaja.

Kroonika selles trükis on toodud ära nii eestikeelne kui ka ladinakeelne variant, lugesin mõlemad läbi. Kõigepealt lugesin ühe eestikeelse lause ja seejärel sama lause ladina keeles. Mõnel üksikul juhul on küll ladinakeelne lause tõlkimisel kaheks jagatud. On tähelepanuväärne, et erinevates keeltes on olemas umbes ühe ja sama tähendusega sõnad, mis teeb tõlkimise võimalikuks, lisaks veel üksteisest nii kaugete sajandite omades. Teiste maailmajagude keeltest on ilmselt küll raskem tõlkida. Tähelepanuväärne on ka see, et kahes keeles lausete tähemärkide arv tuleb peaaegu sama, mis teeb tekstide kõrvuti lehekülgedele paigutamise võimalikuks. Täpselt sama see küll ei tule, seda on reguleeritud erineva kõrgusega lõiguvahedega.

Ladinakeelses tekstis on huvitavad näiteks rahvaste nimed. Sakslaste kohta on kasutatud sõna, mis sarnaneb eestikeelsele sõnale teutoon; venelaste kohta sõna, mille võiks eesti keelde eksikombel ruteeniks tõlkida. Enne raamatu lugemist arvasin eksikombel, et sõna lätlane on hilisema päritoluga. Aga Henrikul on olemas ka juba sõna lätlane, mis paistab küll olevat latgali sünonüüm, ta kasutab mõlemat ja ei tundu muid läti hõime lätlase alla mahutavat. Eestlaste kohta arvas üks Jaan Kaplinski poeg kunagi, et eestlased on koos sakslastega väiksed rahvad nagu ugalased ära hävitanud. Henrik kasutab vahepeal maakondade järgi nimetusi ugalased, sakalased ja saarlased, aga vahepeal mahutab nad laiema mõiste eestlased alla.

Selarti arvates ei olnud tolleaegsed Eesti maakonnad eriti kokkukuuluvad, Lauri Vahtre vaidles sellele vastu. Kroonikat lugedes tundub, et õigus on pigem Vahtrel. Eesti territoriaalsete üksuste kohta kasutab Henrik või autor, keda Henrikuks peetakse, sõna, mille otsetõlge võiks olla provints. See sõna peaks viitama, nagu loeks Henrik neid suurema terviku osadeks. Provints on tõlgitud eesti keelde osades lausetes maakond ja osades kihelkond. Tagapool Henrik enam kihelkondi provintsideks ei nimeta, vaid eestipärasemalt kiligundadeks, mis on samuti tõlgitud kihelkonnaks.

Raamat "Ristisõdijad Hommikumaal" ütles, et ristisõja mõiste tekkis alles tagantjärele aastal 1675. Henriku tõlkes on siiski ristisõdija sõna kasutatud. Aga kui tegija asemel on juttu sündmusest, siis on tõlgitud palveränd, kuigi ladina keeles on see ristisõdijaga sama tüvega.

Danielou "India ajalugu" ütles islamist kirjutades, et monoteism on sallimatu. Ristiusku on peetud islamist natuke vähem monoteistlikuks, aga siiski monoteismiks. Kroonikat lugedes jääb mulje, et ka sakslaste toodud ristiusk oli sallimatum kui eestlaste enda paganausk. Sakslased surusid vallutatutele peale enda usku, aga kuskil pole öeldud, et paganad oleks nõudnud kristlastelt usu vahetamist. Kristlased lubasid paganatele ristiusu vastuvõtmise korral vendlust. Ajalugu näitas, et seda ei tulnud. Vallutajad jäid valitsevaks kihiks ja kehtestasid kohe kümnise. Röövsaaki võtsid nad kaasa ka nendelt sõjaretkedelt, kus ristimine läbi viidi. Nendel kohalikel rahvastel, kes võtsid ristiusu vastu eestlastest vabatahtlikumalt, ei läinud hilisemas ajaloos eestlastest paremini.

Tänapäeval leidub neid, kes vallutust õigustavad, kuna vallutus olevat toonud Eestisse Euroopa kultuuri. Henrik kirjutab, et eestlased pidasid nõu kärajateks nimetatud koosolekutel, mis kommenteerija Tarveli arvates oli rahvakoosolek. Kui see tõele vastab, siis oli eestlaste ühiskond vallutajate feodaalsest demokraatlikum, vallutus tähendas demokraatia vähenemist. Kas me tänapäeval hindame rohkem demokraatiat või ristiusku?

Vallutatud nõustusid ristiusku vastu võtma põhjendusega, et lahingus allajäämine näitas, et vaenlase jumal on vägevam. Kuid varsti võisid nad mõelda ka vastupidi, et oma jumalate ajal oldi vabad, aga ristiusu jumalaga vabadus kadus. Nii nad tõenäoliselt neil hetkedel mõtlesidki, kui nad mässu tõstsid ja ristimise maha pesid.

Raamatule on lisatud ka pilte, nii uuemaid kui ka vanemaid. Vanemad tuleb liigitada vist gooti stiili alla. Ühte sellist vaadates mõtlesin, et sellel on kujutatud inimest küüruga, selle poolest sarnaneb ta rohkem realismile kui klassitsismile või antiikkunstile. Kuid inimestel on tolleaegsetel piltidel vagad näoilmed, mis sarnanevad mõnes mõttes romantismi unistavatele nägudele. Vagasid ilmeid on veel ka vararenessansis.