Kõnelev koer

Üks inimene oli tomat. Teda oli hammustatud, nii et seemned paistsid. Ta hoiatas, et hakkab naerma. Kuna teda oli hammustatud, siis läks ta naerdes lõhki. Lõhki läinud tomat visati minema. Ütlesin, et kuna ta oli osalt siiski inimene, siis oleks vilja äraviskamise korral võinud taime alles jätta, tomat on vist kaheaastane taim. Vaatasime, et peenral mingi tomatitaim kasvabki, kas see või mõni teine. Aga nüüd üks mees tõmbas selle mullast välja. Ütlesin, et kas saab midagi kurvemat olla.

*
Üks mees oli infarkti surnud. Mõtlesin, et kõik minu tuttavad surevad infarkti, see tähendab, et nad on elu viimase päevani terved. Kuulutati välja konkurss, kus lubati maksta luuletuste kirjutamise eest raha, aga ainult ühele inimesele korraga. Mõtlesin, et mina sellel ei osale, sest mina enam luuletusi ei kirjuta. Läksin jalgrattaga sõitma. Ühel tänaval nägin suurt koera. Mulle tuli meelde, et koerad on jalgratturite peale kurjemad kui muude inimeste. Seni olin seda kõrvalt näinud, aga nüüd olin ise ohus. Üks luuletaja võttis mobiiltelefoniga kõne ja palus koera vastu abi. Talle vastati, et abi saab anda konkursil eraldatavast summast. Luuletaja kahtlustas, et siis talle endale raha ei makstagi, seetõttu ta loobus abist. Mul oli nüüd oma koer, ratsutasin tema seljas. Algul oli läinud kõik hästi, aga nüüd hakkas koer pahandama, et ma istun tema seljas vales asendis. Kui ennast kohendasin, ei olnud koer ikka rahul. Lõpuks läks ta kaduma. Kohtusin emaga ja ütlesin talle, et minu koer oskas rääkida. Ema võttis endale kõnnitee äärekivi koeraks. Kodus kõditasime poistega üksteist. Räägiti, et Raekoja platsil oli olnud üks inimene, kes oli kogu aeg korrutanud sõnu: "Armastus on jälle uus." Teised olid talle öelnud, et see on õige, aga sellest ei ole vaja nii palju rääkida.

*
Pikka tänavat mööda ei saanud autoga sõita, sest seal olid jalgrattad ees, seetõttu keerasime Uuele tänavale. Oli toimunud jalgrattavõistlus, pärast selle lõppu olid jalgrattad pandud Pikale tänavale ritta puhkama. Neid oli hästi palju. Ma ei teadnud, kuidas omanikud pärast ära tunnevad, milline on nende ratas.

*
Ema oli tõstnud minu vihikud kasti kõrgesse virna. Algul arvasin, et see on mõeldud ajutisena, siis hakkas tunduma, et ema tahabki vihikud kasti jätta. Ütlesin, et mul läheb neid vihikuid vahepeal vaja ja kõrgest virnast on neid raske kätte saada.