Mustvalge aeg

Isa pidi hakkama võrgu teel mängima Kasparoviga MM-matši. Aga meil võis kodus keset mängu internetiühendus ära katkeda, siis oleks öeldud, et isa ei tähtsusta mängu piisavalt. Teoreetiliselt oleks saanud võrgu teel mängides sohki teha, selle ärahoidmiseks oleks pidanud kutsuma kohale ka kohtunikud. Läksin lifti. Peaaegu oleks üks jäse ukse vahele jäänud. Vist oleksin siis võinud sõidu ajal jäseme kaotada. Olin kutsunud Eestisse mõned välismaa malesuurmeistrid. Läksin ühega neist turniiri toimumise majja. Nad vist eeldasid, et turniir on paremini korraldatud. Jõudsin ruumi, kus toimus kokkutulek. Üks ukse lähedal istuv tüdruk küsis mult, kas ma nüüd saan millestki aru. See tähendas, et kas ma vaatan kellelegi otsa. Kuna tema minuga rääkis, siis talle vaatasin. Läksin teise ruumi. Nägin seal aega, mil tehti mustvalgeid fotosid, seetõttu olid kõik teised asjad ka mustvalged. Mõnel asjal oli siiski kergelt värve küljes. Ruum oli koridori moodi kujuga. Ühes seinas oli raamaturiiul, teise seina ääres istusid inimesed, kes ootasid ühe vene režissööri saabumist. Siis see režissöör saabus ja oli väga aukartust sisendava näoga. Aga see inimene ei jäänud seisma, vaid kõndis ruumist läbi. Seega ta ei olnud režissöör, vaid tavaline raamatukogukasutaja.

*
Olime kooli koridoris. Pille rääkis kosmosest ja et inimene ei koosne eriti paljudest osakestest. Kerese arvates koosnevat inimene vihmast. Läksime klassi sisse. Mina rääkisin, et unustatakse ära, et lõpmatusse ei ulatu mitte ainult arvujada kaks otsa, vaid ka kahe naturaalarvu vahele mahub lõpmatult arve. Tunnis istusid teised pinkides ja mina Eriku pingi kõrval põrandal. Igas pingis istus kaks inimest, väljaarvatud Eriku omas. Erik kutsus mind oma pinki. Istusin sinna. Erikul oli laual minu ees vihik. Kui Erik oli parajasti pingist välja kõndinud, märkasin, et tema vihik on kortsus. Ma ei teadnud, kas mina olin selle küünarnukiga kortsu vajutanud või oli see juba varem. Kui Erik tagasi tuli, hakkas ta minuga millegi eest pahandama. Otsustasin koju minna.

*
Lahkusin kodust, et minna maletrenni. Fortuuna tänaval jäin blogisid lugema. Otsustasin lugeda läbi kõik ühel lehel olevad blogisissekanded. Üks blogi võis lauseehituse järgi otsustades olla Helina oma uue varjunime all. Selle blogi omanik kirjutas, et käis Londonis ja mida ta seal sõi. Mõtlesin, et seda on kritiseeritud, et miks blogides söömisest kirjutatakse. Blogi kirjutajale endale on see teema huvitav, aga kui keegi loeb paljusid blogisid ja kõigis kirjutatakse söömisest, siis läheb see lugejale tüütuks. Blogis kirjutati, et kirjutajal on põhimõte, et kui ta mingis linnas naerma hakkab, siis lahkub ta sealt kohe. Kui ta tunneb õudustunnet, teeb ta vastupidi midagi teoks, sest see on üks teraapia vorm. Hakkas juba pimedaks minema ja lugemine läks raskemaks. Ema võis kodus mõelda, kuhu ma nii kauaks jään. Kell oli juba kümme õhtul. Seetõttu otsustasin, et ma ei lähegi maletrenni, sest mul tuli meelde, et trenni algusaeg on kell neli päeval.