Naabri romaan

Valmar Adams. "Esta astub ellu". Esseeromaan. Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 384 lehekülge.

Seda raamatut otsustasin lugeda sellepärast, et olen autoriga samas trepikojas elanud. Raamat on ilmunud aastal, kui maja valmis sai ja meist said naabrid. Varem olevat Adams elanud ühes majas Uku Masinguga. Ühes telesaates räägiti, et Adamsi nõudel pidi Masing temaga maja piires korteri ära vahetama ja Adams olevat põhjendanud nõudmist sellega, et on parteitu bolševik. Masingu korteris olen ka käinud. Meil Adamsiga ühes majas elades temaga probleeme ei olnud. Ta on vist meie trepikoja kõige vanemaks elanud inimene. Nägin, kuidas kirjakandja pani talle postkasti Venemaa lehti, vist "Literaturnaja Gazetat". Ka romaanist on aru saada, et Adams oli slaavi filoloog. On räägitud, et luulet kirjutavad paremini noored ja proosat vanad, sest vanadel on suurem elukogemus. See elukogemus võiks siis seisneda selles, et vanad oskavad kirjutada ka vanemate inimeste elust. Aga romaane eelistavad ka vanad inimesed kirjutada aastatest, kus tegelased mõtlevad oma perekonna loomisele või siis otsustavad seda mitte luua. Ka Adams kirjutab noorusaastate elust, seejuures ei ole peaaegu lapstegelasi, väljaaravatud peategelane on kõige esimestel lehekülgedel laps. Autor on mees, aga peategelane naine, mis ei ole kõige tavalisem kombinatsioon. Varem teadsin Adamsi ilukirjandusliku tegevuse kohta, et ta kirjutas uusriimidega luulet. Selles romaanis on üsna ebatavaline, et autor ise esineb kolmandas isikus peategelasest vähem tähtsa tegelasena. Peategelase ja autorinimega tegelase vahel ei ole eriti suurt seost ja ka kompositsioon ei ole kõige rangemate reeglite järgi.

Poliitiline kõne

Läksin tavalise hambaarsti asemel igemearsti juurde. Ta ütles, et mul on kõik korras. Näitasin, et mul on ühes hambavahes must täpp. Arst ütles selle peale, et sellega tuleb minna kolmandat liiki arsti juurde. Aga kõndida oli pikk maa, pidin minema Raekoja platsilt Karlova tagumisse otsa. Vahel võis pealegi olla kõndimise ajal palavik. Kui kohtusin Klausiga, siis tahtsin öelda, mis liiki arsti juurde mind saadeti, aga nimetus ei tulnud meelde. Läksin pidama poliitilist kõnet. Rääkisin inglise keeles. Ema lahkus saalist esimesena. Kuulajad andsid erinevat värvi märkidega märku, mida nad minu jutust arvavad. Õnneks ma ei teadnud nende märkide tähendust, seetõttu need mind ei seganud. Siis nägin, et vasakul on teistest rohkem oranže märke. Selle värvi tähendust ma teadsin - need olid eurovastased. EKRE ei olnud iseseisev partei, vaid üks fraktsioon ERSP sees. ERSP juht oli Laar. Pärast kõne lõpetamist läksin Karlova majja tagasi. Võtsin nüüd kätte jälle selle kausta, mis oli käes olnud enne kõnet. Nüüd oli see jälle huvitav, kaks kausta olid huvitavad kordamööda. Kaustas oli palju arhiividokumentide lipikuid.

Elukutselised kabemängijad

Mängiti kabet. Elukutselised kabemängijad elasid ainult raha peale kabe mängimisest. Aga siis pidid teised olema sama elukutselised kaotajad, kes olid nõus nendega mängima ja raha maksma. Mängisin ühe mehega kabet. Ta oli nii hea mängija, et oskas käike ette arvestada.

Medalitega turniir

Päevakeskuses on uuesti hakatud pidama medalitega turniire. Sattusin teist korda järjest sellisele, ilma et oleksin vahepeal tavalisematel turniiridel osaleda jõudnud. Täna sain vist esimese võidu Põdersalu vastu, kellega olen üldse vähe mänginud, aga kes on saanud varem auhinnakohti. Mul oli juba ettureid rohkem ja siis lõpus ta käis oda minu tagalasse, ma läksin kuningaga paari sammuga juurde ja vastane alistus vältimatu vigurikaotuse tõttu. Tabel oli järgmine:

Kõiv 6,5 p.
Trohhalev 6,5
Peebo 5
Kääp 4
Metsoja 4
Runnel 4

18 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Ununenud hinne

Tahtsin minna kinno. Mõtlesin, et käin enne koolimajast läbi ja võtan sealt pileti. Aga kui ma olin Riia maanteel, siis kuulsin juba kinomajast muusikat, millega kutsuti külastajaid kohale. Mõtlesin, et koolist läbi käia ma ei jõua, pilet tuleb osta kino kassast. Kinosaalis valisin endale koha viimases ja kõige kõrgemas reas.

*
Vaatasin oma õpinguraamatut. Ma olin rääkinud, et ma ei saanud ülikoolis ühtegi kolme, aga nüüd ühe kolme leidsin, see oli saksa keeles. Rääkisin sellest kahele õpingukaaslasele. Tegemist oli küll ühe semestri vahehindega, eksamihindeks olin saanud nelja. Ma ei saanud aru, miks vahehinne õpinguraamatus kirjas on, selle oleks pidanud kirjutama ainult eksamilehele. Üks õppejõud rääkis, et kui üliõpilased kirjutavad uurimistöid, siis kaks kolmandikku sellest on varem kirjutatu refereerimine.

*
Põrand oli täis mängivaid lapsi. Naabermaja aknast kaks nägu kogu aeg jälgisid mind. Nad nägid mind vist sellest hoolimata, et kardin oli vahel. Tundus, et tegemist on vaenlastega, aga kui üks kahest mehest lendas läbi õhu ja aknaklaasi meie juurde tuppa, siis ta käitus sõbralikult. Ta vist ootas, et teine mees ka kohale tuleks, et siis sõbralik käitumine lõpetada ja koos rünnata.

Kus ma elan?

Üks mees sõidutas meid autoga. Ta hoiatas, et varsti tuleb väga ohtlik koht. Seal pidi tee väga libe olema. Sõitsin lamavas asendis ja mul ei olnud turvavöö kinni. Selles autos ei paistnudki turvavöösid olevat. Mõtlesin, mida teha, kui auto sõidab vee alla. Juht sõitis ühe maja põhiseina ja trepikojaukse seina vahelisse nurka. Seejärel sõitis ta aeglaselt auto nina vastu teise auto nina. Seega ta lollitas meelega. Tundus, et oleme oma Kaunase puiestee hoovi tagumises otsas. Läksin koos paari inimesega autost välja, mõeldes, et selle maa võin kõndida jala. Ja kui peaks selguma, et me ei ela praegu Kaunase puiesteel, vaid Uuel tänaval, siis on ka sinna lühike maa jala minna. Aga võibolla ma asusin siiski kuskil mujal kui ma arvasin. Üks meist küsis, kas ongi kõik. Läksin üksi meie Kaunase puiestee maja ette. Seal tuli üks mees vastu. Ütlesin talle tere. Ta vastas teretamisele, aga võibolla ta ei olnudki tuttav või siis oli nii vana tuttav, et mind ei mäletanud. Kuid kui ta elas sellel tänaval, siis võisin talle tere öelda. Rahvusliku ärkamise ajal peeti sama moodi kõige tähtsamaks, et oldi eestlased. Siis kandsid väliseestlased loosungit: "Kiss me, I am Estonian". Läksin majja sisse. See oli kahekorruseline. Esimesel korrusel oli suur ruum, milles toimus konverents. Taganurgas oli avavus, mille ees olid kaamerad ja kaamerajuhtmed. Aga tahtsin neist mööduda, et vaadata, kas minu korter on nende taga või teisel korrusel. Kaamerate taga oli väike ruum, millel ei olnud ust ega seina ees. Sinna läks minuga samaaegaselt vaatama üks tüdruk. Ta ütles, et kedagi ei ole kodus. Järelikult pidas ta seda enda korteriks ja see ei saanud siis olla minu korter.

Vahelduseks teise rubriiki

Eile kasutasin esimest korda uut elektroonilist bussikaarti. Selle puhul on oluline teada, kui palju raha on alles jäänud. Aga esimene kord oli seda ekraanilt raske näha, sest ühe mehe käsi oli ees. Selles bussis polnud palju ruumi, sest peale oli mahutatud terve klassiekskursioon. Pärast sõitsin teise bussiga tagasi, mis oli tühjem. Täna öösel oli pea unenägudest tühi. Koolis üks meesõpetaja õpetas vanasõna, et tühi pea on vanakurja töökoda. Võibolla see siiski pole kuri tegu, et hakkasin unenäosissekande asemel kirjutama muud liiki sissekannet. Vennad kunagi rääkisid, et neid huvitavad minu blogis unenäosissekanded vähem kui muud sissekanded. Üks klassivend ütles vastupidi, et talle meeldib kõige rohkem blogi unenägude rubriik. Rubriikidest ühekaupa klikitakse kõige rohkem malerubriiki, sest sellele on kahes kohas eraldi viidatud, veel rohkem loetakse võibolla ajaloorubriigi sissekandeid, sest need saadan eraldi listi edasi ja annan selle sissekannetele ka feisbukis linke. Feisbukki loen viimasel ajal põhimõttel, et vaatan ülemisest otsast läbi iga päev viie erineva inimese postitused. Kokku võin vaadata rohkem kui viis, sest mõnelt inimeselt võib neid olla mitu. Kontakte on mul üle saja. Mõni on seal võibolla mitme erineva varjunime all. Õigemaks pean, kui esinetakse kodanikunime all. Aga blogisid ma sellepärast lugemata ei jäta, et neid varjunimede all peetakse. Kuna blogis kirjutatakse tavaliselt pikemalt, siis võib blogija kohta juba ühest postitusest ka nime teadmata rohkem teada saada. Blogid ei peaks minu meelest selles osas halba eeskuju võtma, et riputavad üles laikimisnupu, samuti mitte ajalehed. Feisbuki kasutamise muudab ka laikimisnupp ebameeldivamaks, aga teiselt poolt võibolla nii paljud ei kirjutaks, kui neid keegi ei kiidaks. Mulle jääb sealt küll rohkem mulje, et mind laidetakse, sest isegi kui minu postitus kellelegi meeldib, siis alati väiksemale arvule kui kellegi teise oma. Blogis on peaasi, kui endale meeldib. See postitus meeldib mulle keskmisest vähem, sest see pole unenägude ega raamatu teemaline. Parem oleks võibolla ärkvelolekuga seotud asju rohkem salduses hoida. Aga parem halb postitus kui blogi seismajätmine.

Herilasevastsed

Olin ühel peol. Leidsin kaks kasutamata taldrikut ja pakkusin neid kahele inimesele. Aga kuigi neid taldrikuid ei olnud kasutatud, olid need ikkagi mustad. Õpetaja oli minuga rääkimas käinud. Kuigi kaks poissi kellegagi ei rääkinud, ei olnud õpetaja nendega rääkimas käinud.

*
Olin Paide aias ja sõin tikreid. Mõned tikrid jätsin söömata, sest nende sees olid herilasevastsed. Aga herilasevastsed pidid olema olnud ka nendes marjades, mille olin juba ära söönud. Räägiti, et kui üks inimene oli tikrit söönud, oli vastne teda nõelanud. Mind ei olnud, sest minu söödud marjades olid nooremad vastsed.

Ralli

Sõitsime rallit. Kaks autot kihutas kõrvuti, ühes olime Tõnu ja mina, teises Klaus. Kumbki autodest ei tahtnud hästi ette jõuda. Ütlesin, et pööramiskohas läheb Klaus meist ette, sest tal on lühem maa pöörata. Seal tuli meie autole pealegi üks muu auto ette. Ralli sai läbi. Henn oli sõitnud Tõnust ja Klausist aeglasemalt, sest viimasel ajal oli ta ettevaatlik. Osavõtjad pidid andma lõpp-protokolli oma nimede taha allkirjad. Minu nime oli kolmes kohas, aga kõigis neist oli juba allkiri taga. Algul mõtlesin, et keegi on minu allkirja võltsinud, siis nägin, et ta polegi pannud minu allkirja, ees- ja perekonnanime algustähed olid küll samad, aga ülejäänud nimi erinev. Varem olime tegelenud malega, aga viimasel ajal rohkem ralliga. Läksin ühe maja kööki. Köögist järgmises ruumis oli köetud sauna. Mõtlesin, kas minna sauna või mitte. Võtsin osa riideid seljast. Kõiki ei tahtnud võtta, sest nii köögis kui ka saunas oli lisaks meestele naisi. Öeldi, mitu päeva laager on kestnud ja et täna on laagri eelviimane päev. Küsisin klassivendadelt, kas homme on viimane päev ja kas ülehomme me enam laagris pole. Sauna kuumus hakkas ka kööki tungima. Nüüd mul oli hea meel, et särki seljas ei ole.

*
Ühel võrgulehel olid fotod. Aga Kivisildniku pilt oli isa omast kõrgemal ja erinevate fotode kaugused üksteisest olid erinevad. Kaks fotot olid üksteise kõrval, nii et vahet ei olnudki. Ema murdis sinna lehele sisse ja paigutas pildid ümber, nii et piltide vahed oleks ühtlased ja isa pilt oleks kõige kõrgemal, teises reas oleks veel kahe üsna hea kirjaniku pildid ja kolmandas reas tuleks Kivisildnik ja veel kolm autorit. Kui kohtusin Kristeriga, siis ta ütles, et keegi on jälle sigaduse teinud. Arvatavasti pidas ta silmas võrgulehele sissemurdmist. Ema oli internetti kasutades inimesi nii palju tundma õppinud, et arvas võõra parooli ära ja sisestas kohe esimesel katsel sobiva variandi.

Kahtlane jutt

Üks naine pidas ettekannet. Talle öeldi, et see, mida ta räägib, on vale. Naine vastas, et tema ei tea, nii on kirjas.

Kõrge uks

Üks mees tuli mulle ütlema, et ta helistas raadiosse. Seejärel helistati mulle raadiost, et selle mehe kõned blokeeriti ära, sest viis raadiokuulajat oli kaevanud, et ta esitab liiga keerulisi küsimusi. Ma ei saanud aru, miks just mulle helistati. Nähtavasti kasutas see mees minuga sama numbrit.

*
Elasin Kaunase puiesteel. Trepikoja ukseplatvorm oli kerkinud, nii et sellelt alla saamiseks pidi hüppama. Kasutasin hüppamiseks pakkusid, et ei langeks liiga pikka maad. Kui läksin jälle uksele, hakkas kaks poissi mind alt narrima. Seetõttu tõukasin pakud platvormilt alla. Õnneks ei saanud poisid pihta. Otsustasin, et hakkan nüüdsest väljuma tagauksest, seal ei pea hüppama. Aga mulle öeldi toas, et tagaukse juures vahel varitsetakse. Kui ma oleksin vanaks jäänud, siis ei oleks ma olnud enam üldse hüppamisvõimeline. Teiste trepikodade uksed olid madalamal.

Tagavarakorter

Tõstsin endale taldrikusse suppi. Seejärel kallasin vett hulka. Taipasin, et see on nõudepesuvesi, nüüd ei saa suppi süia, hulka kallatud vesi võib olla kõlbmatu. Räägiti, et ühe mehega oli läinud ükskord veel halvemini. Ta oli nõudepesuvett veel varem hulka kallanud.

*
Kaks poissi käisid maletrennis. Siis hakkasid nende asemel seal käima kaks teist poissi. Tegelikult olid varasemad ja hilisemad poisid ühed ja samad, aga nad olid uuteks maskeeritud ja uue juuksevärviga. Lõpuks nad loobusid näitlemisest.

*
Meil oli üks tagavarakorter, mis seisis tühjalt. Mõtlesin, et kolin sinna, nüüd on vanematega koos elamisest küllalt. Kaheks söögiajaks päevas tulen vanasse koju tagasi, ühe söögiaja valmistan uues kodus ise. Tegime emaga remonti. Koorisin laest vana värvi maha. Värvikooriku alt ilmus välja auk, millest paistis teine ruum. Mõtlesin, mis ruum see on. See oli trepikoda. Mõtlesin, et auku tuleks millegagi täita. Aga võibolla toas räägitav läbi selle augu hästi trepikotta ei kostnud, sest auk oli kitsas. Tegin süia. Praadisin kartuleid ja vorsti. Oli vaja teha süia kahele inimesele, aga kui P. Simson sööma tuli, siis ütlesin, et nüüd saavad mõlemad pooliku portsu, sest nii palju jäi panni külge kinni. Simson valis endale ühe vorsti välja ja mulle jättis selle, mis tundus tehislikum.

*
Läksin koolimaja peatrepist alla. Martin näitas, et kui kägarasse tõmbuda, siis ei saa enam sirgesse asendisse tagasi. Läksin esimesele korrusele tundi. Tunnis kirjutas õpetaja tahvlile ülesanded, mida mina hakkasin vihikusse ümber kirjutama. Ma ei kirjutanud õpetajaga sama kiirusega, vaid olin temast natuke maas. Aga vaatasin, et Kristin on kirja pannud ainult kaks rida ja seejärel teeb kirjutamises vaheaja. Osad istusid ettepoole, koondudes kahte esimesse ritta. Mõtlesin, kas minna ka sinna. Ei tahtnud minna, aga kui minemata jätta, siis ma enam teiste selgade tagant nii hästi ei näinud. Lauri K. tegi viimases pingis midagi laua all. Õpetaja küsis Laurilt, mis tal seal on. Kõndisin teise korruse koridoris, kus oli teiste hulgas näha ka Helenit.

Film Fischerist

Saadeti link, millelt saab vaadata filmi Fischeri kohta:

http://etvpluss.err.ee/v/dokumentaalfilmid/saated/7cd8c26c-0097-4e4a-8c32-059e477d3b4e/dokumentalnyy-film-bobbi-fisher-protiv-vsego-mira-bobby-fischer-against-the-world-ssha-2011

*
1. d4 d5 2. c4 c6 3. Rf3 Rf6 4. e3 Of5 5. Rc3 e6 6. Rh4 Oe4 7. f3 Og6 8. Lb3 Lc7 9. Od2 Oe7 (siiani malelehest) 10. Rg6 hg 11. Od3 dc 12. Oc4 b5 13. Od3 a5 14. a4 ba 15. La4 0-0 16. 0-0 Rbd7 17. Lb3 Rb6 18. Re4 a4 19. Lc2 Re4 20. Oe4 Vfc8 21. Vfc1 a3 22. b3 Rd5 23. Od5 ed 24. b4 Lb6 25. Lb3 Vcb8 26. Va3 Va3 27. La3 Ob4 28. Ob4 Lb4 29. Lb4 Vb4 30. Vc6 Vb3 31. Vc8+ Kh7 32. Ve8 g5 33. e4 Vd3 34. ed Vd4 35. Vd8 Kg6 36. Kf2 Kf6 37. Kd3 Vd1+ 38. Ke4 Ve1+ 39. Kd4 Ke7 40. Va8 Vd1+ 41. Kc5 Vc1+ 42. Kb6 Vb1+ viik.

Ajaloo töövihik

Kuskilt ilmus välja nii palju pääsukesi, et õhk oli nendest paks ja akent ei saanud lahti teha, nad oleks võinud muidu sisse lennata. Arst tahtis mu nina ravida. Ta ütles, et kuna mul on olemas oma luuletus, siis võib ravi ajal lugeda seda. See luuletus oli küll minu oma, aga mulle meeldis üks teine rohkem. Arst sidus mul nina kinni. Kui side jälle maha võeti, selgus, et ravi oli läinud loodetust halvemini, sest ninajuurelt oli mitmest kohast nahk maas.

*
Vaatasin venna uut ajaloo töövihikut. Selles küsiti, kuidas nimetasid lätlased 13. sajandil Tartut. Antud oli palju vastusevariante. Mõtlesin, et lätlased nimetasid seda vist läti keeles Taara linnaks. Püüdsin leida vastavat varianti. Mõtlesin, et ajaloo töövihikud on minu jaoks kerged, võin lahendada peast vastuseid kirja panemata. Koolis kasutati töövihikuid, mis sundisid mõtlema, aga ülikoolis sai läbi ilma mõtlemiseta. Hennul oli keskkooli ja Toomal algkooli ajaloo töövihik.

Rahapuuduses ajaleht

Oli ajaloo kontrolltöö. Tuli vastata hulgale küsimustele lühikeste vastustega. Vastasin ainult esimese poole küsimustele, teiseks pooleks mõtlesin hiljem õppida. Õpetaja vaatas mu töö läbi ja küsis, miks ma teise poole küsimustele pole vastanud. Seletasin, et teen selle osa hiljem. Õpetaja ütles, et siis ta paneb mulle esimese poole eest hindeks kolme. Mõtlesin et peaks sellise hinde vastu protesteerima, mul on peaaegu kõik õige. Tegelikult kuigi kontrolltöös küsiti kergeid asju, oli informatsiooni välja otsimine ja tunnis konspekteerimine raske. Ükskord varasemas klassis olin juba ajaloos ühe kolme saanud. Mõtlesin, et nüüd mul ei tule trimestri hinne viis, kas siis aastahinne ikka tuleb.

*
Läksin ühe mehega malet mängima. Ta otsis kirjutuslaua sahtlist nupud välja. Need olid suured nupud. Pidime hakkama mängima iga päev kindlal kellaajal. Aga mõni päev võis mäng pikaks venida ja muude asjade aega raisata. Mängides nägin oma nuppe vastase poolelt vaadatuna. Läksin etturitega rünnakule. Aga niiviisi jäi enda tagala hõredaks ja vastane läks lippu. Jõudsin siiski samuti eelviimasele reale, seetõttu ei olnud mängu tulemus veel otsustatud. Vaidlesime, kuidas lipp käib. Ajasin vastase kuninga b1-le. Andsin a-liinilt tuld, nii et vastase kuningas pääses uuesti tsentriliinide suunas liikuma. Siis andsin tule, mis oli vist matt.

*
Kasutasin puha selliseid avanguvariante, mida keegi teine oli lühidalt näidanud. Kui vaatasin raamatust teooriat põhjalikumalt, oli see nii keeruline, et ei jäänud meelde. Riiulis olid maleraamatud, mis olid läbi töötamata. Mõtlesin, et tegelikult ei olegi vaja vaadata läbi avanguraamatu kõiki variante, vaid ainult raamatu kõik peavariandid.

*
Olin vahel lugenud võrgust Põlvamaa ajalehte "Koit". Aga võrgus olid ainult juhtkirjad. Nüüd hakkasin lugema sama ajalehe paberväljaannet. Seal kirjutati, et leht lõpetab rahapuuduse tõttu ilmumise. Mõtlesin toimetusele kirjutada, et ilmumise lõpetamise pärast on kahju, see on huvitav leht. Kui nad ei jaksa paberil ilmumist jätkata, võiks ilmumine jätkuda võrgus. Ma vahel olen seda ajalehte lugenud, sest olen ise Põlvamaalt pärit. Mõtlesin, et kui ma nii kirjutan, siis arvatakse, et ma olen Põlvamaal sündinud. Seetõttu on õigem kirjutada, et Põlvamaalt olid pärit minu vanavanemad. Nemad kolisid sealt ka hiljem minema. Teised hakkasid minema praegu järve äärde, ma otsustasin minna tuppa. Mulle lähenes suur koer, seetõttu hakkasin jooksma, et enne uks sulgeda, kui ta mind kätte saab. Oli karta, et minu jooksma hakkamise peale hakkab koer ka jooksma, aga seda ei juhtunud.

Tehiskaaslane kosmoses

Olin Pille toas ja lasin endale dušši peale. Pille voodi sai märjaks. Ma ei teadnud, kas see kuivab selleks ajaks ära, kui Pille koju tuleb. Pille ja Klaus olid ka oma toas duši all käinud, aga siis oli voodi olnud natuke kaugemal, mistõttu see oli jäänud kuivaks. Vaatasin peeglist, et mul on kere suuri veresooni täis. Klaus tuli oma voodist välja.

*
Kaks sõjaväekolonni alustasid omavahelist võitlust. Kolonnid ei hargnenud, vaid esimesi tapeti enne. Siis jäi tegevus seisma, et korrati kogu aeg kolonni eesotsas seisvate apelsinide viilutamise liigutust, ilma järgmiste olendite kallale asumata. Nägin erinevates suundades kahte lühikese seelikuga naist.

*
Üks tehiskaaslane oli kaua kosmoses olnud. Ta tegi seal fotosid. Ta kohtas teel palju väikseid objekte, mida Maal veel ei tuntud, aga tema pildistas. Viimasel ajal ei olnud tema tehtud fotosid Maale edastatud, vaid ta kogus need enda sisse.

Viisikvankrid

Vaatasin protokolli järgi varem mängitud malepartiid. See oli omapärane mäng, sest lauale olid tekkinud viisikvankrid. Need olid viit ühel joonel paiknevat ruutu katvad liitnupud. Mul olid mustad  ja nihutasin oma kaheksandal real asuvat liitvankrit edasi, nii et selle otsad nihkusid ühe ruudu võrra paremale. Aga nüüd oli minu liitvanker kaitsmata ja vastane lõi selle enda omaga täisnurga all mööda vertikaali. Protokolli järgi ta ei saanud seda teha, sest üks kolmas liitvanker jäi vahele, aga ma mäletasin, et nii oli mängitud, järelikult oli protokollis viga. Ma ei teadnud, mis oli mu turniiri lõpptulemus. Olin saanud mitu kaotust, aga mul läks vist sellest hoolimata üsna hästi, sest võidud tõid korraga rohkem kui ühe punkti, midagi komakohtadega.

Eraldatud enamettur

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. e3 b6 5. Od3 Ob7 6. Rf3 d5 7. 0-0 0-0 8. a3 Od6 (siiani raamatust) 9. b4 c5 10. bc bc 11. dc Oc5 12. cd Rd5 13. Re4 Oe7 14. Ob2 Lb6 15. Od4 La5 16. Lb3 Oc6 17. Vfc1 Oa4 18. Lb7 Ra6 19. Oa7 Rc7 20. Od4 Vfb8 21. Ob6 Rb6 22. Lc7 Rd5 23. La5 Va5 24. Rd4 Od7 25. Vcb1 Vba8 26. Vb7 V5a7 27. Va7 Va7 28. Rc2 Oa4 29. Vb1 Va8 30. Rb4 Rb4 31. ab Vb8 32. b5 Od8 33. Rc5 Va8 34. b6 Oc6 35. b7 Vb8 36. Oa6 Kf8 37. Vd1 Ke8 38. Vb1 Oc7 39. Oe2 Od6 40. Rd3 Vb7 41. Vb7 Ob7 viik.

Kauged kohad

Lamasin voodis ja mõtlesin, et küll on hea Tartus olla. Siis tegin silmad lahti ja nägin, et olen hoopis Paides. Karjatasin. Klaus küsis teisest voodist, miks ma karjatasin. Seletasin, et arvasin, et olen juba Tartus, aga tegelikult olen ikka veel Paides. Mõtlesin, et kui ma kolin Tartus Kaunase puiesteele tagasi, kas hakata siis raamatukogus käima jala või bussiga. Õpetaja soovitas mulle juba esimeses klassis, et võiksin Kaunase puiesteelt jala kooli käia. Siis võiksin minna jala nüüd, et tõestada, et see õpetaja jutt on jama ja ajaraiskamine.

Korvpall ja grammatika

Rääkisin Klausile, et korvpalli mängides mul tuleb küll häid mõtteid, aga ühtegi neist ei õnnestu teostada. Klaus rääkis, et grammatikareeglite järgi tuleb liitlauses panna koma kahe esimese osalause vahele, aga mitte enne lause eelviimast sõna. Tõin näite, kus peaks olema koma ka enne eelviimast sõna. Siis sain aru, et valitud näites ei tule pärast koma mitte kaks, vaid kolm sõna.

Mees kasvatas tüdrukut

Mulle tuli elektronkiri, et varsti toimub üks ajalooüritus. Saatsin teate ajaloolisti edasi. Nüüd võisid listi liikmed küsida, kuidas ma seda kirja lugeda sain, ma olen sissemurdja. Ühenduse, mida mööda kiri oli nähtav, oli tekitanud arvutisse vend. Siis oli see seaduslik, sest ta oli veel üliõpilane, aga võidi öelda, et pärast ülikooli lõpetamist oleks pidanud ta selle arvutist kustutama.

*
Toas oli kolm siili. Mõtlesime nad välja viia, aga seal nad oleks surnuks külmunud, sest väljas oli talv. Läksime keldrisse. Käisime keldris korduvalt vaatamas, aga vaenlased ei lahkunud sealt ikka. Meie poolelt hakati koguni vaenlase poolele üle minema ja lukustati keldriboks seestpoolt. Üksteise kõige suuremad vaenlased olid Savisaar ja Laar.

*
Seisin ülikooli õppehoones stendi juures. Olin taodelnud, et mind järgmisse õppeastmesse üle viidaks. Nüüd otsisin, mis otsus on tehtud. Lugesin ühte paberit, aga minu nime seal polnud. Vaatasin teist paberit, kus nimede asemel olid koodid, millest järeldus, et see on vist õige paber. Koode oli kahe inimese kohta. Leidsin koodide tagant siiski ka nimed, aga mitte enda oma. Siis ei olnud vist see paber ka õige.

*
Sisestasin arvutisse andmeid. Vastuseks ilmus ekraanile ingliskeelne lause, et kui ma järele ei anna, siis ei pääse ma kunagi paradiisi. Üle maja lendas lennuk. Taevas olid pilved, mis olid tekkinud seda marsruuti lendavate lennukite suitsust. Marsruut oli vist selleks tõmmatud üle minu maja, et ühel korral lennuk alla kukuks. Läksin ühele üritusele, milleks tuli minna ühe maja trepist üles. Kaasa oleks võinud võtta inglise autori raamatu, kust oleks leidnud rikkaliku sõnavara, mida rääkimisel tarvitada. Ütlesin klassivennale, et kui üritusel ei räägi, siis ei lähe seda raamatut vaja. Üks mees kasvatas ühte tüdrukut. Arvati, et selgub kolme aasta jooksul, kas sellel tüdrukul õnnestub kellegagi abielluda. Tüdruk läks kodust ära ja ütles enne mehele, mis kellaks ta tagasi jõuab. Kui see kellaaeg oli käes, ei olnud tüdruk veel kodus, samuti mitte pool tundi hiljem. Nüüd avastas mees, et tüdruk oli enne lahkumist jätnud maha ka kirjaliku teate, kus ütles, et mees teda enne otsima ei hakkaks, kui järgmisel päeval. Sellest järeldus, et tüdruk ei kavatse kunagi tagasi tulla, vaid välismaale elama jääda. Nüüd tundus see tüdruku kavatsus mehele loogiline, seni oli ta jälginud teisi asju.

Fotoseeria hüiatustega

Kontserdil oli tehtud fotoseeria ühest publiku hulgas olnud poisist ja kirjutatud iga pildi juurde, mida ta seal hüüdis. Poiss ise arvatavasti üldse ei teadnud, et teda jälgiti. Need fotod olid tehtud maleturniiril, kus poiss osales pealtvaatajana, käies ühe laua juurest teise juurde. Ühel pildil seisis ta M. Kolgi laua juures ja hüüdsõna hüüdis hoopis Kolk. Või tegi seda ikkagi see poiss. Kui poiss ise ei mänginud, siis ei teadnud üldse, mis ta mängutugevus oli ja kas ta sai vaadatavatest partiidest aru. Fotoseeria oli valitud kaadrid pikemast videot, sai vaadata ka videot tervikuna. Sellel rääkis poiss maleturniiri kohta juba liiga palju. Poisse oli kaks tükki ja olin istunud nendega samas peolauas. Videolt oli näha, et kui üks poistest enne söömaaja algust lauda istus, muutis ta kohe taldrikute asukohta. Üks poiss istus minu vastas. Panin talle taldrikusse sinepit. Ütlesin, et seda sai liiga palju. Kui sinepit ühe vedela toiduainega segada, siis kibedus vähenes.

Autori suhtumine

Ema oli toimetanud raamatu käsikirja. Kui töö oli valmis, hakkasin seda üle vaatama. Leidsin juba tiitellehe pöördelt kaks viga. Võibolla oli keegi pahatahtlik inimene käinud meelega vigu sisse tegemas. Või oli asi selles, et toimetajate tähelepanu oli valikuline, ühtesid vigu nad märkasid ja teisi mitte. Ema istus minuga sama laua taha.

*
Lugesin raamatut. Olin seda varem juba ühe korra alustanud, siis ühes punktis katkestanud ja hakanud otsast peale. Teisel lugemisel ma ei olnud veel nii kaugele välja jõudnud kui esimesel. Olin teinud fotoallkirja paranduse, et ühe inimese nimi oli valesti kirjutatud. Nüüd räägiti, et Perkele ja üks teine mees olid kaks erinevat inimest. Sander kommenteeris seda raamatut. Mulle tundus, et ma ei asu samas kohas, kus eelmine kord. Siis oli peolaua otsa juures olnud üks maja, nüüd mitte. See oli Tõnissoni raamatu käsikiri, mida me toimetasime. Tõnisson ise ei tundnud detailide vastu huvi, talle oli peaasi, et tervik valmis saaks. Tõnisson ütles, et ööbima peame ühe naise pool, sest Tõnisson oli talle lilli kinkinud. Naised eeldavat, et kui neile lilli kingitakse, siis ööbitakse nende pool.

Maleprogramm

Saabus üks siil. Ta oli sellise ehitusega, et kõht oli pealt avatud. Kõhus oli üks seedimata toit. Küsisin, kas siilil soolikaid ei ole. Veljo vastas, et ei ole.

*
Soovitasin ühele poisile, kuidas mängida maleavangut, et võita materjali. Kui olin juba soovituse kätte andnud, siis vaatasin, et materjali ikkagi ei võida. Aga küllap sellest seisust edasi mängides kuidagi võitis. Ma ei saanud poistele enam mustadega vastu, aga valgetega oli veel lootust. Poisid tahtsid harjutada mängu igal hetkel. Kui vastast ei olnud samas ruumis, mängisid nad telefoni teel. Rei näitas mulle ühe malaeraamatu kaanelt, et sinna oli kirjutatud minu eesnimi. Küsisin, kas see on arvutiprogrammi nimi. Rei vastas jah. Arvutiprogrammi kohta kirjutati, et see teeb esimesel hetkel pähe tulevaid taktikalisi käike. Programm oli võibolla nime saanud selle järgi, et olin avaldanud blogis palju oma malepartiisid, aga ütlesin, et mina olen tugevam strateegias.

Ürituse toimumiskoht

Antti oli viktoriiniga pihta hakanud, kui mind ei olnud kohal. Kuulasin poole pealt küsimusi. Mõtlesin, et ma ei tahagi osaleda, sest küsimused on reaalteaduste kohta, aga ma olen tugevam humanitaarteadustes. Läksin katusega kaetud asja sisse. Seal oli Austria. Räägiti, et halb on see, et üks riba sellest kuulub Saksamaale. Vaidlesin vastu, et see ei tähenda, katusega kaetud ruum on üks tervik.

*
Kõndisime mööda teed Peipsi suunas. Rääkisin, et vahel on keegi mööda seda teed kõndides mülkasse vajunud. Minu kaaslasel hakkas praegu ka jalg vajuma, aga ta tõmbas selle vajuvast punktist tagasi. Leidsime ühe mao. Ei saanud aru, kas ta hammustas või mitte ja kas ta on mürgine rästik või mittemürgine nastik või vaskuss. Sikk-sakki tal ei olnud, aga võibolla oli ta ikkagi rästik. Selleks, et teaks, kas arst peab süsti tegema, oleks tulnud madu arsti juurde kaasa võtta, aga siis võis veel hammustada saada. Rästik ei olnud küll väga mürgine madu ja tõenäoline oli ellu jääda ka süsti tegemata. Jõudsime sooni. Võtsime riided seljast ja kõndisime kolme inimesega edasi, kuni jõudsime ühe majani. Mulle tuli mõte, et see madu võis olla ka neljandat liiki. Eestisse võis uusi maoliike elama tulla, sest kliima soojenes.

*
Istusin arvuti taga. Olin saatnud listi kirju. Algul olin kirjutanud ainult Helinale, aga hiljem kõigile listi liikmetele ühiselt. Mõtlesin, et ma ei pea jääma ainult kollektiivsel aadressil kirju saatma, võin kirjutada jälle Helinale eraldi paberkirja. Olin ümbriku juba kinni kleepinud, aga vist oli ununenud paber sisse panna. Ümbriku võis kontrollimiseks uuesti lahti rebida, aga seda teha oli ka imelik. Läksin kööki. Lasin kraanist käte peale vett. See oli liiga kuum. Keerasin kraani teises suunas, aga ikka oli liiga kuum. Kuum vesi ei võinud jääda käte peal viimaseks. Küsisin ema käest, kummal pool on kuum ja kummal pool külm vesi. Siis avastasin, et kraani kõrval augus on seda nõrga punase ja sinise täpiga näidatud. Vaatasin ülikooli koduleheküljele. Seal olid uudised üksteise all tulbas. Ühes uudises kritiseeris rektor osade vilistlaste saamatust. Läksin linna, et jõuda kohta, kus oli hiljuti toimunud suur rahvaüritus. Mõtlesin, et võin saata kirja ka P. Simsonile. Aga mis ma talle ikka kirjutan, kui teda kiri ei huvita, ma kirjutan parem Helinale. Räägiti, et rahvaüritusele oli läinud ka üks itaallane ja endale tee tegemiseks oli ta torkinud inimesi suusakepiga. Minuga sama teed kõndis Piret. Talle võisid perekonnaliikmed midagi minu kohta rääkinud olla. Jõudsin ürituse toimumiskoha servale. Toimumiskoht oli lauluväljak, kus oli varem saanud minna mäest alla. Aga kuna viimane kord oli rahvast olnud palju, siis oli mulda juurde toodud. Nüüd oli mägi liiga kõrge ja liiga järsk, ma ei teadnud, kuidas oleks võimalik sellest kukkumata alla laskuda. Piret vaatas natuke seina ääres nurga koha peal seistes mäge, siis laskus alla nii, et algul läks viltu ja allpool otse. Mõtlesin, et proovin minna sama moodi.

Ülekaalukas matt

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Lc2 d5 5. e3 0-0 6. Rf3 c5 7. Od2 Rc6 8. 0-0-0 cd 9. ed dc 10. Oc4 Rd4 11. Rd4 Ld4 12. Rb5 Od2+ 13. Vd2 Lb6 14. Vhd1 a6 15. Vd6 La5 16. Rc3 b5 17. Oe2 Ob7 18. g3 Vac8 19. a3 Rd5 20. Vd3 Lc7 21. V6d5 Od5 22. f3 Oc4 23. Vd2 Oe2 24. Ve2 Vfd8 25. Kb1 Vd4 26. Lb3 Lc4 27. Lc2 a5 28. Ve3 b4 29. ab ab 30. La4 bc 31. Vc3 Lf1+ 32. Ka2 Va4+ 33. Kb3 Ld1+ 34. Vc2 Lc2++

Kauaaegsed üliõpilased

Lugesin "Sirpi". Seal kirjutati, et isa oli öelnud, et ta on elanud Tartus 30 aastat, võibolla peaks nüüd kolima kuskile mujale. Mõtlesin, et kui isa ja ema Tartust ära kolivad, siis mina nendega kaasa ei lähe, mina tahan elada Tartus. Siis ma koliksin ühetoalisse korterisse. Aga tuleb arvestada, et see tuba oleks minu praegusest toast suurem, et mahuks ära kõik praegu minu toas olevad asjad ja saaks ka uusi hankida. Kuna tuba ei oleks korteri ainus ruum, siis vast oleks ruumi rohkem kui ainult toas.

*
Läksin kümneaastase vaheaja järel ülikooli tagasi. Loengus kohtusin veel mõne endise kursusekaaslasega, kes olid kogu aja olnud üliõpilased ja ei olnud ikka veel lõpetanud. Aga näha oli ka nooremaid. Järgmine päev olin jälle koolis. Nüüd enam kursusekaaslaseid tunnis ei olnud. Neile vist ei meeldinud, et ma eile nende lähedal istusin, mistõttu nad täna ei tulnud enam kohale. Korraks astus klassi sisse vanaisa moodi mees. Ma ei öelnud talle midagi. Kui ma olin väike olnud ja kui vanaisa oli veel elanud, siis olin vahel koolis näinud nii vanaema kui ka vanaisa, aga siis ma polnud osanud ka vanaisale midagi öelda, vaid olin ainult mõelnud, et see on minu vanaisa. Tahvlile oli kirjutatud asju, mille tähendusest ma ei saanud aru, sest teiste mõtlemine oli minu omast nii erinev. Mõtlesin, et aga kui ma olen teistest intelligentsem, siis ma peaksin just neist paremini aru saama. Kirjutasin suurema osa asju tahvlilt vihikusse. Ühe arvutulba puhul jäin mõtlema, kas see tuleb ka kirjutada. Ma ei saanud aru, kas see on õpetaja antud ülesanne või laste mäng. Õpetaja süüdistas mind, et ma ei tööta kaasa. Vastasin, et ma mõtlen. Õpetaja hakkas kõrvalruumi suunas kõndima ja hoiatas, et ma tema mehe poole ei pöörduks. Olin arvanud, et õpetaja on vallaline. Ütlesin, et ma ei tunnegi ta meest. Õpetaja sisenes parajasti kõrvalruumi uksest ja ütles veel midagi, millest ma aru ei saanud. Aga Tristan kordas, nagu oleks õpetaja öelnud, et ma andsin talle hea mõtte.

Kelchi esimene kroonika

Christian Kelch. "Liivimaa ajalugu". Tõlkinud Ivar Leimus. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2004. XXIV + 522 lehekülge + nummerdamata pilditahvlid.

Kelchi kroonikaid on kaks tükki. Esimene räägib Baltimaade ajaloost alates vallutuseelsest ajast kuni Rootsi aja pikema rahuperioodini. See ilmus trükis juba Kelchi eluajal. Teises köites, mida ma pole veel lugenud, on juttu peamiselt Põhjasõjast. See jäi lõpetamata, sest Kelch suri ise katku, ja ilmus trükis alles tükk aega pärast autori surma.

Esimene köide on ilmunud ajal, mida peetakse Euroopa ajaloos veel barokiajaks. Illustratsioonid ongi selgelt barokkstiilis, väljaarvatud eestikeelse tõlke kaanekujundus. Pildid on dünaamilised, mis väljendub riiete tuules lehvimises, aga sama pildi erinevatele tegelastele puhub tuul erinevast suunast. Piltidel on barokile iseloomulikke putosid.

Piltidest tunduvalt rohkem on raamatus sõnalist teksti, aga selle stiili määramist raskendab, et kirjandusajalugu olen õppinud vähem kui kunstiajalugu. Entsüklopeediast olen siiski lugenud, et barokkstiilile on kirjanduses omane tugevate kontrastide kasutamine. Seda tingimust täidab vähemalt Kelchi enda pandud kroonika pikem pealkiri, kus ta nimetab raamatut sõja- ja rahuajalooks. Aga sõjast on siiski rohkem juttu kui rahust. Kui olen kirjutanud vahel liiga pikki lauseid, on neid nimetatud baroklikeks, ja pikad on ka Kelchi laused. Carlyle romantismiajal kirjutas pikki ja hoogsaid lauseid, aga Kelchi laused vähemalt tõlkes ei ole nii hoogsad nagu Carlyle'i omad. Baroklikuks võib pidada vist ka seda, et Kelch kasutab erinevates keeltes sõnu. Kui pidada barokki aga suhteliselt religioosseks perioodiks, siis Kelch on küll vaimulik, aga kirjutab taevastest asjadest üllatavalt vähe, tunduvalt vähem kui samal sajandil mittevaimulik Cromwell. Baroki ma liigitan irratsionaalseks ehk mõistusega seletamatuks stiiliks (mitte ebaratsionaalseks ehk mõistusevastaseks), irratsionaalsus avalduks eriti unenägude puhul, aga need huvitavad Kelchi veel vähem kui Herodotost suhteliselt ratsionaalsel antiikajal.

Kelchi suhtumine sõdadesse on vastuoluline. Kirjutades Liivi sõjale eelnenud rahuperioodist ütleb Kelch, et pole midagi hullemat kui pikk rahuaeg, mis viib inimeste moraali langusele. Kui sõda puhkeb, siis ta aga ei ütle, et see oleks hea. Kui sõda lühemaks või pikemaks ajaks lõppeb, siis rahu saabumise üle on Kelch küll rõõmus.

Kroonik Russowil domineerisid posiitivsed emotsioonid. Ta pidas küll rahuaega patuelu põhjuseks, kuid nimetas rahuaega siiski heaks ja toredaks. Samas tõi Russow positiivset välja ka sõja puhul, et see parandas inimeste moraali. Kelch leiab halba nii rahu- kui ka sõjaajas. Tema esitatud ajaloolised faktid seavad kahtluse alla ka Russowi väited moraali paranemisest. Rahuajal esines abielurikkumist vastastikusel kokkuleppel, aga sõjaajal lausa vägistamisi. Kui Henriku ajal naisi rööviti, siis Kelchil 17. sajandi kohta on selle asemel kohapeal vägistamise kirjeldused.

Kui barokkmaaliks sobib eriti hästi lahingumaal, siis Kelchil on palju lahingute sõnalisi kirjeldusi. Kui barokile on iseloomulik dünaamilisus, siis mis on veel dünaamilisem kui sõda, kus riigipiirid muutuvad ja väed liiguvad ühelt maalt teisele? Kui pidada 17. sajandit barokisajandiks, siis see oli suuremalt osalt sõdade aeg. Kuid kui romantismil oli barokiga sarnasusi, siis romantismiaeg 19. sajandi esimesel poolel oli Euroopas vastupidi suhteliselt pika rahu aeg. Romantismiajal suurenes kirikus käimise asemel inimeste sisemine religioossus ja riikidevaheliste sõdade asemel toimusid riikidesisesed revolutsioonid. Romantismiaja inimene oli ka Marx, kes tahtis juhtida välisvaenlase asemel tähelepanu riigisisesele vaenlasele.

Kelchi juurde tagasi pöördudes veel mõni sõna selle eestikeelsest väljaandest. Renneri ja Kelchi kroonikad on mõlemad Leimuse tõlgitud, kuid kui Renneri kroonika oli ilusa kujundusega, siis Kelchi oma minu arvates koledamaga. Tõlkel on plusse ja miinuseid. Sõna "sinane" lugesin nende kaante vahelt vist rohkem kordi kui varem kõigist teistest raamatutest kokku, võibolla oleks tasunud tõlkimisel kasutada vahepeal mõnda tavalisemat sünonüümi. Tõlkija on leidnud ka häid väljendeid, mis selgelt ei ole sõnasõnaline tõlge. Aga need väljendid lähevad ka kohati liiale, näiteks siis, kui on tõlgitud, et pika ilu järel tuli neelata kibe pill. Eestikeelne ütlus "pill tuleb pika ilu peale" seostub pillimise ehk nutmisega, võibolla ka pilli mängimisega, aga mitte võõrkeele päritoluga pillide ehk ravimite neelamisega. Riimilised luuletused on õnnestunud tõlkida riimidega, mis on raskem ülesanne kui proosalausete tõlkimine. Kelch ei ole pannud kasutatud kirjandusele viiteid, aga tõlkija on need lisanud tema eest. Viidetest on näha, kui palju kroonikaid on jäänud eesti keelde tõlkimata.

Mõtteid Enekesest

Seisin riiuli kõrval ja lugesin ühte asja, teine asi oli mul pooleli. Mõtlesin, et ma teen iga päev täpselt tund aega maletrenni, nii on kindel, et ma ei tee seda liiga vähe ega liiga palju. Enekesel oli neli köidet, aga riiulis nägin ainult kahte. Siis leidsin üles, et ülejäänud kaks köidet olid natuke kaugemal. Mõtlesin, et vaatan järele, mis aastal on viimane ja esimene köide ilmunud. Esimene oli ilmunud aastal 1983, kooli läksin 1984. Koolis oli õpetaja küsinud, kellel on kodus Eneke. Tunnis oli nimetatud märksõnu ja seejärel need Enekesest välja otsitud. Nimetatud oli ainult selliseid, mis sealt ka leiti, kuigi Enekeses oli neid vähem kui suures entsüklopeedias. Võibolla oli õpetaja enne järele vaadanud, kas need märksõnad on olemas. Või oli algkooliõpilaste mõistus nii vähe arenenud, et nad ei suutnud välja mõelda midagi, mida Enekeses poleks. Mõtlesin, et Maimre oli ikka hea õpetaja, sest ta hoidis ennast lastekirjandusega kursis.

Eilne kook

Hiigelsuured vorstijupid

Kõndisin mööda tänavat. Tundus, et jalad on haiged ja ei liigu enam nii kiiresti kui varem. Aga mõtlesin, et nii ainult tundub, sest teistest kõnnin ma ikkagi mööda.

*
Läksin ühte ruumi. Veeretasin kaasas kahte looma suurust vorstijuppi. Seal ruumis oli ka loomi. Ühed olid lehmad, aga üks oli lausa hunt. Hunt oli lehmadest ohtlikum. Et ta kallale ei tuleks, lükkasin teda vorstiga.

*
Olime ühes avaras hämaras majas. Ema hakkas välisuksest väljuma. Tahtsin minna tema järel, aga ei saanud, sest eesriie langes vahele. See juhtus selleks, et üks vaatus lõppeks ja teine saaks alata.

*
Oudekki oli ka blogis uneneäokirjeldusi avaldama hakanud.

*
Kirjutasin ühte kohta Helina kohta lauseid. Sain nende eest kohe punkte. Mulle anti rohkem punkte kui teistele. Viimase kirjutise eest olin saanud kiiresti kolm punkti. Aga märkasin, et esimeses lauses on millegipärast trükiviga. Tahtsin selle ära parandada, aga muudatusi tehes võisid juba antud punktid vist kaotsi minna. Need kirjutised asusid ühel tänaval. Tõnu kommenteeeris kirjutamist. Läksin toidupoodi. Selle uksel üks mees suitsetas, nii et suits läks poeuksest sisse. Kõndisin ühes majas ühes koridoris. Seina peal oli lapse magamise koht. Ta pidi magama rippuvas asendis. Aga kui tekki kohendasin, hakkas see põranda suunas vajuma. Last ei olnud küll hetkel teki sees. Tagaruumist tuli Ann, kelle laps see oli. Läksin magama. Laager lähenes lõpule. Ütlesin kõrvalvoodis magajale, et see on päris pikk laager. See kestis umbes kaks nädalat.

Tulbid

Ajakirjade võrdlus

Vaatasin ajakirjast "Horisont" fotosid. Rääkisin, et "Horisondi" ja "Akadeemia" erinevus on see, et "Akadeemias" on pilte vähem. Ühine on see, et mõlemad on paljuteemalised ajakirjad. Aga "Horisondis" on kindel arv teemasid, "Akadeemias" on neid piiramatult. Küüts rääkis, et on Nõukogude aja mõju, et alati kui Eestis ajaloolase arvamust küsitakse, siis sõjaajaloolase või majandusajaloolase oma. Ei küsita kultuuri- ja kirikuajaloolastelt. Asju saab ajada ka ilma sõjata, oma võimalusi järk-järgult ära kasutades. Mulle tuli meelde, et Sepp oli ka sõja- ja majandusajaloolane.

*
Hakkasime mängima sulgpalli. Mul ei tulnud mäng välja nii hästi kui varem. Ühel korral jättis võistkonnakaaslane palli löömata, et mina seda lööks, aga ma ei saanud pihta. Ma ei saanud pihta ka teistel kordadel. Ühel korral sain, aga löök läks väljaku piiridest tugevalt vasakule, nii et punkti teenisid ikkagi vastased. Pärast mängu lõppu öeldi mulle, et teised said pallile pihta, aga mina ei saanud ühelgi korral. Vastasin, et algul sulgpallipallile sain, aga kui see asendati ümmarguse musta palliga, siis enam mitte.

Väike kosmoselaev

Hakkasin vaatama ühte videot. Tundus, et seal kujutatakse tuttavat üritust, aga ma polnud selles siiski kindel, sest see ei olnud nii hästi meeles. Aga pidin olema arvanud õigesti, sest Klaus hakkas ka sellest üritusest rääkima. Videos istuti saalis pinkidel ja öeldi järjest üksteisele midagi edasi. Klaus seletas, et öeldi ketina üksteisele edasi sõna "armastus", aga et üks poiss tahtis sellise sõna ütlemiseks enne hoogu võtta ja ütles hoopis: "Üks, kaks, kolm - armastus." Olin loenguruumi ukse taga. Külli läks loengule ja mõtlesin, kas minna ka või mitte. Kui ma õigesti olin kuulnud, siis oli vist üks inimene surnud ja loeng võis alata leinaseisakuga. Seisin tänaval ja Jürgen I. rääkis, et tahab ühe kosmoselaeva kosmosesse saata. Ta näitas seda. See kosmoselaev oli väga pisike ja väga lihtsa ehitusega. Jürgen seletas, et selle jaoks ei jätku raha, et ehitada alati keerulist kosmoselaeva, aga et nüüd paistab, et kosmosesse võib jõuda ka vesiniku jõul. Kõndisin ühel porisel teel. Seal sõitis kolm suurt masinat, millel püüdsin eest ära saada. Aga linttraktor kihutas nii kiiresti, et eest ära saamine võis ka ebaõnnestuda, seetõttu otsustasin põgeneda ühte trepikotta varjule.

Nunnaklooster

Newsru.com kirjutas märtsis, et Moskvas võeti üks nunnaklooster politsei kaitse alla. Huvitav on see, et vene keeles on munk ja nunn sama tüvega sõnad, viimasel on ainult naissoo lõpp. Nii võiks tõlkida ka naismunk. Vahepeal oli riikliku kaitse all olevate objektide arvu vähendatud, andes kaitsmise üle erafirmadele. Koos uudisega toodi ülevaade kloostri ajaloost. See asutati 16. sajandil, Nõukogude ajal muudeti tsaariperele pühendatud muuseumiks ja praegu on seal kirikumuuseum.

Muutlik asukoht

Istusin tunnis bioloogiaklassis eespool pingis. Õpetaja näitas ühte riidega kaetud nägu ja küsis, mida õpilased arvavad, kelle nägu see on. Õpilased vastasid, et kassi. Mina ütlesin, et lõvi. Klass hakkas naerma, sest teati, et väiksena ma kartsin lõvisid. Istusin uksepoolses reas näoga seina poole, teised istusid sama pidi või näoga vastupidises suunas. Minu vastu istus Ariel. Püüdsin teda ära ajada, muidu ta võis lüia. Istusin viimases pingis Eriku kõrval. Me polnud ammu samas pingis istunud, aga ei rääkinud täna omavahel sõnagi. Meie ees istusid Krister ja Artur. Seisime ühes ruumis, kus juttu tuli seadusandlusest. Arvati, et EKRE huvides oleks demokraatia vähendamine.

Metsavendluse algus

Lamasin voodis. Püüdsin olla liikumatu. Käis Teine maailmasõda ja Nõukogude väed tungisid peale, aga minuga midagi ei juhtunud, vist sellepärast, et kirjutasin ohutuid asju. Kui saabus juba öörahu, suundusin wc-sse hambaid pesema. Wc uks oli üks paljudest ustest suures koridoris. Kui läksin sealt uksest sisse, nägin, et inimesed seisid sabas, et võtta toitu. Nende hulgas oli ka tuttavaid. Krister arreteeriti. See tähendas, et ka mind võidi arreteerida. Algul mõtlesin, et kõnnin Kristeri ja arreteerijate kannul, aga siis põgenesin siiski metsa. See oli metsavendluse algus. Mõtlesin, et öösel jooksen ja päeval magan. Tegelikult esialgu ei olnud vist suurt ohtu, et metsast üles leitaks. Metsas oli ka maju. Püüdsin neist eemale hoida ja leida selliseid kohti, kus põõsad oleks tihedamad.

Kaks linna

Olin Paides. Paide vanaema oli vähe aastaid koolis käinud, aga ta oli palju aastaid elanud ja televiisorist juurde õppinud. Sõitsin Tartusse. Lähenesin oma trepikoja uksele. Olin palju aastaid ära olnud. Selja taga oli kolm poissi, kes olid löömamehed. Ütlesin neile, et löömameestega võib vist rääkida, või mitte? Läksin oma korterisse. See polnud kahjuks selline, kus ma oleks ennast kõige paremini tundnud. Teised istusid peolauas. Tahtsin sõita järgmisel päeval uuesti Paidesse ja tagasi, sest ühest edasi-tagasi bussisõidust jäi väheks.

Tartu välkmale meistrivõistluste juhend

Tartu MV Välkmales 2016


1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldab Tartu SS Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 5. aprill 2016. a. Tartus. Registreerimise algus 18.30 Avamine on 5.04.2015 kell 18.45 Tartu Spordiselts Kalevi ruumides Turu 8.

Võistluste ajakava

Teisipäev, ..
18:45 - I vooru algus
~ 22.00 Lõpetamine

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad. Kui soovijaid on rohkem, kui võimalust mängida siis eelistame eelregistreerunuid.
Eelregistreerimine tagab võimaluse kindlasti osaleda.
Osavõtust teatada hiljemalt 3.04.2016 tel. 55 46944 või e-maili teel andres.karba@gmail.com

3. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 11-13 vooru vastavalt peakohtuniku otsusele. . Voorudes on mõtlemisaeg 3 minutit + 2seki käigule kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 5 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus alljärgnevalt: Omavaheline kohtumine, Teine kriteerium on kärbitud Buchholz.
Kui otstarbekaks osutub ringsüsteem on võrdsete punktide korral esimene kriteerium, omavaheline kohtumine, teine kriteerium on Berger.

4. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile, kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 03.04.2016 on 5.- EUR. Noortele on osavõtumaks 3 EUR Maletajaile, kes registreeruvad pärast 03.04.2016 on osavõtumaks 7.- EUR . Kui osaleb 4 või rohkem naist/ veterani siis antakse välja ka selle grupi auhind.

5. Autasustamine
Esimest 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort asutasustatakse medalite ja diplomitega.

6. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga. Peakohtunik Andres Karba 55 46 944

Suurem turniir

Täna oli päevakeskuses tavalisest suurem kiirmaleturniir, kus osavõtumaks oli harilikust nädalaturniirist kaks korda suurem. Kohti saadi järgmiselt:

1. Trohhalev 6,5 p.
2. Tätte 5,5
3.-4. T. Raudsepp, H. Pedmanson 5
5. Kõiv 4,5
6.-10. Runnel jt. 4

22 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru

Ühe muul alal tuntud ja eelmisest aastast aktiivsemalt malega tegeleva vastasega mängisin esimest korda, umbes järgmise avanguga:

Merilai - Runnel
1. e4 c6 2. Rf3 d5 3. ed cd 4. d4 Rc6 5. Rc3 Og4 6. Oe2 e6 7. 0-0 Rf6 8. Og5 Oe7 9. Re5 Oe2 10. Le2 Rd4 paremusega mustale. Lõppmängus eksisin omakorda ja lõppseis oli mulle vist kaotatud, aga võitsin ajaga.