Luulekogu lugedes

Andres Laiapea. „Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995–2002“. Loomepunkt 2017. 60 lehekülge.

Kõigepealt märgin, et olen ise selle raamatu väljaandmiseks toetust maksnud. Raha üle kandes ma polnud käsikirja lugenud, aga olin lugenud sama autori blogisid, seetõttu olin huvitatud, et raamat ilmuks, et lugeda võrdluseks ka luulekogu. Ja ka pärast lugemist ma ei kahetse toetuse maksmist.

Raamatus on nii riimilisi kui ka riimideta luuletusi. On riimilise luule pooldajaid ja ka neid, kellele meeldib rohkem riimideta. Headuse erinevus võib vahel sõltuda sellest, et erinevat tüüpi luuletused on erinevate autorite kirjutatud. Aga kui sama autor kirjutab mõlemaid, siis saab võrrelda, kumb temal paremini välja tuleb.

Luuletuse tähendusest võib olla raskem aru saada kui proosalausetest. Võiks arvata, et süüdi on riimid, mis ei lase kasutada vaba sõnastust. Aga tundub, et riimideta luuletuste tähendus on veel segasem. Põhjus võib olla selles, et riimid aitavad meelde jätta. Psühholoogid kirjutavad, et paremini jääb meelde see, millest on aru saadud. Üks arusaamise viis on ilmselt ka see, et ma saan aru, et see sõna on siin riimi või rütmi pärast. Kui järgmist rida lugedes on eelmine veel meeles, siis võib ka mõttest paremini aru saada, eelmise rea unustamisel võib järgmine rida jääda seletamatuks.

Mõni raamat on parem ja mõni halvem. Aga kui teadmine on jõud, siis peaks olema kasulik ka halvemate lugemine. Vähemalt kui jõudu õiges suunas rakendada. Nagu saab analüüsida, mille poolest on üks luuletus hea, saab analüüsida ka, mille poolest on teine halb.

Kui valmistusin magistrieksamiks, siis ma polnud rahul, et mul ei jää kõik loetu meelde. Mulle räägiti, et raamatu sisu võib küll ununeda, aga raamat on juba oma töö teinud. Ühe minu enda teose lugeja ütles, et ta ei mäleta teose sisu, aga ta mäletab lugemisaegset emotsiooni. Tema emotsioon oli küll, et teos on täielik jama. Aga vahel on kasu ka sellistest järeldustest. See aitab otsustada, kellele valimistel häält anda või kelle raamatut järgmiseks lugeda.

Ma kirjutan praegu rohkem lugemise ajal pähe tulnud mõtetest kui loetud raamatust. Aga ilma selle raamatu lugemiseta poleks võibolla neid mõtteid pähe tulnud.

Raamatus olevat osad luuletused autori enda ja osad kellegi teise seisukohalt. Sellises luuletuses võib küll olla, et mina-tegelane on keegi teine, aga puändiks on pandud selline lause, millest paistab välja autori, mitte mina-tegelase seisukoht, ainult iroonilises sõnastuses. Lauludes ja luuletustes on palju juttu alkoholi tarvitamisest. Mõni kirjutab alkohoolsete jookide kiituseks ja mõni sellest, kui koledad need on. Aga keegi võiks kirjutada romaani ka karskusseltsist.

Üks ühine joon selle raamatu autoriga on mul, et enne viimast rahvahääletust olime mõlemad Euroopa Liitu astumise vastu. Eurovastastele öeldi vahel, et ei ole vaja olla millegi vastu, vaid positiivset programmi. Kuid mis on positiivne programm? Võiks ju öelda, et joodiku programm on positiivsem kui karsklasel, sest üks tahab midagi teha ja teine midagi tegemata jätta. Karskuse propageerija Jaan Tõnisson sai sellest probleemist aru ja ütles, et alkoholile on vaja ka midagi asemele pakkuda. Võiks soovitada, et ärge jooge, vaid mõelge ja kirjutage.

Kuidas keegi kirjutab, see võib sõltuda maitsest. Riimiline luule võib ühes tekitada positiivseid emotsioone ilusa kõla pärast, teises negatiivseid kulunud riimide pärast. Aga mis on riimide kordumine, selles on erinevusi. Koolis õpetati, et samasse lausesse ei maksa sama sõna mitu korda panna. Mõni sõna võib korduda mitte samas lauses, küll aga sama autori loomingus liiga palju. Selles raamatus oli ülearu sõna „spliin“. Mõne sõnaga võib olla, et see on küll ühiskonnas laiemalt levinud, aga mõni autor just väldib seda ja võib tekkida küsimus, miks ta väldib. „Tere“ on palju tarvitatud sõna, aga kui ühel korral jätta tarvitamata, võidakse pahaseks saada.