Ristirahva Pühapäevaleht 1917-1918

Ristirahva Pühapäeva-leht. 21. september 1917 – 23. mai 1918. Vastutav toimetaja ja väljaandja Konstantin Thomson. Loetud 102 kirjutist.

Kord nädalas ilmunud „Ristirahva Pühapäeva-leht“ alustas numbrit ka Esimese maailmasõja aegadel vaimulike teemadega. Seejuures olid Piibli teemad eespool kui oma aja kiriku omad. Numbri keskel kirjutati käimas olnud revolutsioonidest ja alles viimasel leheküljel sõjauudiseid. Reklaami teiste uuritud ajalehtedega võrreldes peaaegu ei olnud.

Vaimulike teemade hulgas oli oluline, et just sel ajal tähistati reformatsiooni alguse 400. aastapäeva. Oldi veel Vene riigi osa, aga reformatsioon oli alanud Saksamaal, mis sel hetkel oli sõja vastaspoolel. Ka sõjauudistest kirjutati erapooletumalt kui varem uuritud aastakäigus, kus oli juttu Inglise-Buuri sõjast ja ajaleht elas kaasa buuridele kui usklikumale rahvale. Nüüd oleks kaasaelamine saanud olla veel suurem, sest elati ise sõjas osalevas riigis, aga võibolla arvestati, et võimukandjad võivad vahetuda, mistõttu tuleb ettevaatlik olla.

Sain ajalehest teada, et kirikuaasta algab teisel ajal kui ilmalik aasta. Vaatasin teatmeteosest järele, et kirikuaasta algus on esimene advent, mis on neljas pühapäev enne jõulu. Ajalehes märgiti ära nii kirikuaasta kui ka ilmaliku aasta algus.

Poliitiliselt muutus uuritud ajal olukord mitu korda. Kõigepealt oli võimul Veebruarirevolutsiooni järgne Ajutine Valitsus. Sajandivahetusel oli ajaleht olnud truu keisrivõimule, nüüd uut võimu nii palju ei kiidetud, aga ei igatsetud tagasi ka vana. Oktoobripöörde järel oldi sellega võimule tulnud valitsuse vastu lausa vaenulik. Ajalooraamatutes on olnud juttu, kuidas enamlased ajasid eestlaste Maanõukogu ehk Maapäeva laiali, aga selgub, et enamlaste suhtes opositsiooniline ajaleht sai sellest hoolimata ilmumist jätkata. Leht toetas Eesti iseseisvumispüüdlusi.

Ülikoolis õppisime, nagu oleks Oktoobrirevolutsiooni võimu vahetumise hetke ohvrite arv olnud märgatavalt väiksem kui Veebruarirevolutsiooni puhul, see ajaleht kirjutab aga suurest ohvrite arvust. Sel teemal on juttu ka Sorokini raamatus „Revolutsiooni sotsioloogia“ ja selle venekeelse väljaande kommentaarides. Sorokin kirjutab samuti suurest ohvrite arvust, ta tuginevat tolleaegsetele enamlastevastastele ajalehtedele, kuid kommunistid rääkinud Nõukogude võimu ajal väiksemast ohvrite arvust. Sorokini kommenteerija ei täpsusta, mida arvatakse nüüd, aga Andi loengu konspektis on arvud, mis kattuvad kommunistide esitatutega.

Ajaleht ilmus 26. jaanuarini 1918 ja jäi lõpuni enamlastevastaseks, ilmumine algas uuesti 11. aprillil, kui oli juba Saksa okupatsioon. Ilmumise vaheaja teeb natuke lühemaks, et vahepeal mindi vanalt kalendrilt uuele.

Saksa okupatsioonivõimule on ajaleht lojaalne. Eesti iseseisvumist enam ei toetata, kirjutatakse, et Saksa võim jääb püsima. Võibolla see näitab ainult, et nüüd oli tugevam tsensuur. Mõni kirjutis on keerutavam, millest võib välja lugeda, et hea meelega toetataks siiski Eesti oma riiki, kui seda ainult lubataks.

Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja aegsel Saksa okupatsioonil on sarnasusi ja erinevusi. Üks sarnasus on, et taas oli päevakorral küsimus, mis rahaühikut tarvitada. Teise maailmasõja ajal kehtisid algul rublad edasi, siis võeti kasutusele idamark. Ka Esimese maailmasõja ajal lasid sakslased idaalade jaoks käibele eraldi raha, aga mitte marga, vaid rubla nime all. Erinev oli, et Esimese maailmasõja ajal ei olnud nii suurt vastaspoolel sõdijate halvustamist ja vähemalt selles lehes erinevalt 1941. a. „Postimehest“ ei pidanud olema osa artikleid saksakeelsed.

Viimase lehekülje rubriik „Maailma sõda“ ilmus sama pealkirja all erinevate riigivõimude ajal. Kui Sorokin on kirjutanud, et Esimese maailmasõja ajal oli lahingutegevus enneolematult igapäevane, siis sellest ajaleherubriigist jääb sõja kohta vaiksem mulje. Uudised tuletavad meelde romaanipealkirja „Läänerindel muutusteta“, millele võiks lisada „Idarindel vaiksemaks muutunud“.

Kui ateist võib pidada Piiblit muinasjuturaamatuks ja uskuda pigem päevauudiseid, siis see ajaleht suhtub päevauudiste tõeväärtusesse skeptiliselt, aga peab tõeks Piiblis kirjas olevat.