Korralagedus

Istusin koolimajas tiivatrepi kõrval ja lugesin vana ülikooli loengukonspekti. Tuli see õppejõud, kelle loengu konspekt see oli. Ta küsis konspekti näha. Keeldusin näitamast. Kui ma oleks näidanud, siis ta oleks võinud arvata, et ma loen kogu aeg konspekti üle ja saavutasin ainult tänu sellele häid hindeid. Istusin konspektile peale, et õppejõud ei saaks seda vaadata. Minu vennalt küsiti raamatut, mis tal käes oli. Ta laenas raamatu välja, aga seda ei antud enam tagasi ja vend ei mäletanud, mis raamatust saanud oli. See kinnitas, et mina tegin õigesti, kui konspekti käest ei andnud. Läksin esimesele korrusele valvelaua juurde ja rääkisin, et laenati üks raamat, aga seda ei antud tagasi. Valvelauast vastati, et seda tegi kellalaskja, ta läkski koolist minema. Nüüd olevat vaja, et keegi teine kella tundi laseks, kell on juba nii palju. Vaidlesin vastu, et kell on üksteist, sel kellaajal algab hoopis vahetund. Siis tuli mulle meelde, et tundide pikkust on muudetud, sel juhul ma alguskellaaegu ei teadnud.