Rahvariidenäitus

Käisime Eesti Rahva Muuseumis vaatamas uut rahvariiete näitust. Seda tutvustas meile direktor Lukas. Ta rääkis, et inimesed arvavad, et samas kihelkonnas olid kõigil inimestel samasugused riided, aga et nii see ei olnud. Eri inimestel olid erinevad riided, lisaks muutusid need ajas. Tänapäeval kantavat eri aastaaegadel samu rahvariideid, ühtesid suvel vabas õhus ja teisi talvel siseruumides. Kuid vanasti olid erinevate aastaaegade jaoks erinevad riided. Näitus oligi jagatud aastaaegade kaupa neljaks osaks. Ma olen kandnud kevadel ja sügisel ühtesid ja samu riideid, kuid näitusel on kevade ja sügise osakonnad eraldi.

Riietest olid osad seljas mannekeenidel ja osa oli klaasi taga. Direktor rääkis, et samale mannekeenile on pandud selga osa riidesemeid ühelt ja osa teiselt inimeselt, täpselt sellist kombinatsiooni nagu mannekeenil seljas ei pruukinud ükski inimene kanda. Uusi riideid pole tehtud, vaid kõik esemed olid vanadest kogudest. Rohkem olevat kogudes naisteriideid, neid oli ka näitusel rohkem. Osad olid ka meesteriided, aga ei olnud näha laste omi. Üks klaasi taga olev müts oli nii pisike, et tundus imiku oma, aga lapsmannekeene ei olnud.

Riietele oli juurde kirjutatud, mis kihelkonna omad need on, juures olid kaardid, kus Eesti osas need kihelkonnad asuvad. Üheks ülikooli eksamiks pidime Eesti kihelkondade kaardi pähe õppima, seda ma ka tegin, aga praegu kõigi kihelkondade asukohta enam peast ei mäleta. Enamasti oli näitusel välja toodud kihelkond, aga Setumaa puhul ei paistnud täpne kihelkond teada olevat. Keskmisest rohkem olevat säilinud Saaremaa rahvariideid, kust nende kogumist alustati.

Ühe mannekeeni riietel märkasin paabulindusid, kes ei ole Eesti lind. Direktor seletas, et osad riided võivad olla poest ostetud. Need olid Pärnu riided, võibolla linnas või linna lähedal tunti kaugemat maailma paremini.

Riietel oli nii ülevalt alla kui ka vasakult paremale triipudega mustreid. Ruudulisi oli vähem, aga neid leidus. Palju oli lillelisi mustreid, vähem loomi või linde. Ühel mannekeenil siiski vedasid hobused vankreid, vankri peal olid arusaamatud objektid, mis meenutasid natuke hiirt ja hunti. Nii mees- kui ka naismannekeenid kandsid ka peakatteid. Ühel eksponaadil oli juures seletus, et kirikus pidid noored naised peakatte peast võtma, aga abielunaised pähe jätma.

Üks vaataja imestas, et kas talvel kanti ka pastlaid. Vastasin, et nagu vastlalaulus, kus lastakse pasteldega liugu. Lisasin, et aga ülikoolis õpetati, et 19. sajandil hakati kandma juba saapaid ja et saapaga vastu maad lüies tuli teistsugune hääl. Kolmas vaataja ütles, et kingsepad olid ammu olemas. Küsiti veel rahvariiete heleduse või tumeduse kohta. Meenutasin, et ajalehes on pahandatud, et miks on laulusõnu muudetud, algselt olnud laulusõnad, et valge kuub on eesti rinda vanast ajast varjanud, hiljem on see asendatud laulus mustaga, aga et Eesti lipp on siiski sini-must-valge. Kuskil on öeldud, et Mulgi kuued olid mustad, mujal valged. Näitusel väljas olevatel riietel esines siiski mitmesuguseid värve.