Hindeline kiitus

Valmistusime ühte raamatut trükki andma. Näitasin vennale, millise minu joonistuse võiks panna kaanepildiks. Ütlesin, et on kaks võimalust, kas panna see mustvalgelt või värviliselt. Vend vastas, et ta panebki mustvalgelt. Mina olin mõelnud, et võiks panna värviliselt.

*
Olin mõelnud, et ma ei lõpetanud ülikooli kiitusega, sest mul oli lõputöö hinne "väga hea", aga nüüd sain aru, et sisuliselt siiski lõpetasin, sest kui mitte vaadata tähti, vaid sõnu, siis ei ole kiitev mitte ainult "väga hea", vaid ka "hea". Olin juba ühe korra magistritööd kaitsnud, nüüd kaitsesin uuesti. Sel korral olin asja enne sisuliselt analüüsinud. Eelmine kord olin saanud nelja, nüüd sain viie. Hinne pidi olema minu juhendaja pandud, sest teisi kuulajaid ei olnud.

*
Vaatasin vihikut, mille Riin oli keskkooli ajal kirjutanud. Ta rääkis selles "meie klassist" väga kiitvalt. Mind ta poleks kiitnud, kuigi ma olin ka klassi liige. Nüüd oli uus komme, et ei kirjutatud enam lühikesi tekste, vaid terveid raamatuid, sest rahvas hakkas muutuma poliitiliselt äärmuslikuks. Kasekamp rääkis loengus, et praegune olukord on tõsine, aga naljakas. Kirjutasin loengust üles vaid üksikud sõnad, sest loengu sisu oli minu jaoks kerge. Aga võibolla pidi eksamil küsitama täpset loengus räägitud teksti.