Ajalooline Ajakiri 1/2017

„Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal“. 2017, 1 (159). Peatoimetaja Pärtel Piirimäe. 149 lehekülge.

Ajakirja kaanel on grupipilt Teise maailmasõja aegsetest Peipsi-tagustest sõjapõgenikest. Pildil on võõrad inimesed, aga suurem osa neist meenutavad mulle näo poolest mõnda konkreetset tuttavat.

Esimeses artiklis kirjutab Andres Tvauri Eestist leitud Rootsi 17. sajandi müntidest, toodud on rohkelt ka nende pilte. Mõtlesin, et ma olen näinud palju artikleid või uudiseid mündileidude kohta, aga ei tule meelde ühtegi nööbileidude kohta, kuigi nööbid on umbes sama suured. Raha peetakse ilmselt tähtsamaks ka siis, kui see on kuulutatud maksevahendina kehtetuks. Mündileide nimetatakse aareteks. Eriti paks kultuurkiht on prügimägedel, aga seal leiduvat nimetatakse prügiks. Leidub inimesi, kes prügis sorivad, aga neid hüütakse geoloogideks, mitte arheoloogideks. Kas eseme prügikasti viskamine on ühtlasi selle ajaloo prügikasti viskamine? Pabereid võidakse nimetada väärtpaberiteks või pühakirjadeks, aga ka makulatuuriks. Rauda võidakse nimetada vanarauaks. Kulda nimetatakse väärismetalliks, aga sõna vanakuld kokkukirjutatuna ei ole veel kohanud.

Ajakirjas toodud rahaühikud on öörid, aga et neil on kujutatud valitsejakroone, siis see näitab, et sõnad kuningakroon ja rahaühik kroon peaksid otseselt seotud olema. Krooniks nimetati ka Eesti raha, kuigi Eesti oli vabariik. Müntidega on visatud kulli ja kirja, see väljend tuleb ilmselt Vene keisririigi kahe peaga vapikotkastest. Rootsi müntidel on aastaarvud ja mündi väärtusnumbrid üksteisest raskelt eristatavad. Väärtusnumbritena on kasutatud ka murdarve, kuigi ma mäletan, et esimeses klassis me neid veel ei õppinud ja Rootsi ajal ei käinud üldse kõik inimesed koolis.

Teise artikli autor on Kari Tarkiainen, see kaastöö räägib samuti Rootsi ajast. Seda lugedes tuli mõte, miks vanasti ei olnud feminismi. Keegi oli toonud võrdluse taluperemehe kui juhiga. Tõepoolest, taluperemees ei olnud lihtsalt perekonnaliige, vaid ka majandusettevõtte direktor, direktorite käske täidetakse ka tänapäeval. Praegu on perekondadel ühiseid majandushuvisid säilinud, aga võidakse töötada raha teenimiseks erinevate direktorite alluvuses.

Tarkiainen kirjutab täpsemalt Põhja-Eesti aadli aastal 1561 Rootsile alistumisest. Mõtlesin, et Rootsile alistumine oli ühtlasi venelaste survele alistumine, nagu oli kahe isanda vahel valimine ka hiljem Rootsi alt Venemaa alla minek, Itaalia ajaloos Savoia Austria vastu saadud abi eest Prantsusmaale loovutamine, Türgi ajaloos Venemaa vastu saadud abi eest Inglismaale Küprose loovutamine ja paljude silmis ka Eesti Euroopa Liidu kui Venemaa alternatiiviga liitumine. Nagu praegustes demokraatiates võimul olevate parteide populaarsus tavaliselt väheneb, nii tekkis algul Rootsi alla minemist pooldanud baltisakslaste hulgas hiljem toetust Venemaaga liitumisele. Algul loodeti uutest valitsejatest head, aga baltisaklaste pettumuseks alustas Rootsi riik lõpuks mõisade reduktsiooni ja Vene riik venestamispoliitikat. Kuid Rootsi kuningale alistudes olevat ennast algul peetud edasi Saksa-Rooma, mitte Rootsi riiki kuuluvaks.

Hiljuti doktoritööd kaitsnud kursusekaaslane Karl Stern kirjutab valuutakontrollist 1930. aastate Eestis. Ta kinnitab järeldust, et krooni devalveerimine majanduskriisi ajal muutis olukorra kergemaks. Olen sellest kirjutanud Jaan Tõnissoni poliitika kiituseks ja võrdlusena Euroopa Liidu ühisrahaga seotud ohtude näitamiseks. Sterni artiklis keskendutakse riigi tehtud otsustele, mitte erakondade taotluste võrdlemisele. Aga kui kas valimiste, riigipöörde või revolutsiooni teel võib võimule tulla uus erakond, siis võidakse tehtud reforme vahel tagasi pöörata.

Viimases artiklite rubriigi kaastöös kirjutavad Aigi Rahi-Tamm ja Argo Kuusik sellest, kuidas sakslased Teise maailmasõja ajal Venemaa eestlasi ja venelasi Eestisse evakueerisid. Huvitav, kas keegi neist jõudis hiljem ka Läände. Keskkooli ajal kirjutasin kirjandustunnis ühe tehisrahvalaulu kassi söömisest, hiljem olen mõelnud, kas oli vaja sellisel teemal kirjutada. Aga ka selles ajakirjaartiklis kirjutatakse, et näljaga kasse söödi, seega võiks seda teemat ilukirjanduses pidada realismiks. Ma tean, et minu kirjandusõpetajale inimsöömise näited ei meeldinud, aga muidu kiitis ta Tammsaaret kui realismi esindajat rohkem kui Kafkat ja Hesset, kes olevat elule alla jäänud inimesed.

Ajakirjas kirjutavad veel Tiit Saare Narva vapist ning Anti Selart ja Olaf Mertelsmann kahepeale Norbert Angermanni 80. sünnipäeva puhul. Viimatinimetatud kaastööd on paigutatud rubriikidesse „Allikas ja kommentaar“ ning „Kroonika“.