Väsimus ja anne

Eilses "Sirbis" esineb jälle mõte, et heale kirjanikule olevat kirjutamine raskem kui halvale kirjutajale. Sel korral kordab seda mõtet Viivi Luik, viitega ühele saksa kirjanikule. Olen sellele väitele varemgi vastu vaielnud, nüüd mõtlesin asja uuesti üle. Ühe psühholoogiaraamatu järgi jaguneb väsimus emotsionaalseks, füüsiliseks ja vaimseks. Ma arvan, et heale kirjanikule võib kirjutamine tõesti vaimselt väsitav olla, kui ta pingutab aju hea tulemuse nimel rohkem ja ei pea niiviisi päeva lõpuni vastu. Aga kirjutama hakkab ta sellepärast, et tal on emotsionaalselt suurem soov kirjutada. Jooksmise olümpiavõitja on ilmselt jooksu lõpul füüsiliselt väsinud, sest ta pingutab maksimaalselt. Sama väsinud võib olla treenimata jooksja, kes saavutab küll palju halvema aja, aga kiiremini liikuda lihtsalt ei suuda. Aga olümpiavõitja emotsionaalne rõõm jooksust paistab olevat suurem, et ta üldse vabatahtlikult treenima ja võistlema hakkab ja kuna teda tulemuse eest ka tunnustatakse. Mul on prillid võibolla sellepärast, et palju lugemine on silmadele füüsiliselt väsitav olnud, aga see näitab ka, et mulle on olnud emotsionaalselt tähtis palju lugeda.