Maailma ajalugu II

Mati Laur, Anti Selart. „Maailma ajalugu II. Keskaeg, varauusaeg“. Tallinn, 2016. Kirjastus Koolibri. 351 lehekülge.

Keskaja ja varauusaja piire on erinevalt dateeritud. Selles raamatus loetakse varauusajaks perioodi 1500–1800. See on vist nii, nagu praegu ülikoolis õpetatakse. Minu ülikooliajal oli teisiti, et varauusaja loengukursus läks välja kuskil aastani 1600, edasi tuli uusaeg 1, mis lõppes Prantsuse revolutsiooniga, Napoleoni aeg oli juba uusaeg 2, seda oli umbes 100 aastat, sellele järgnes loengukursus sajandivahetusest ehk 19. ja 20. sajandi vahetumisest.

Nüüd loetud raamatus on Anti Selart kirjutanud keskaja ja Mati Laur varauusaja osa. Nad kirjutavad natuke erinevas stiilis. „Eesti ajaloo“ teises köites sai kõige rohkem kritiseerida Selarti kirjutatud osa, sellele heideti ette erapooletuse taotlusega äärmusesse minekut, Lauri Vahtre pidas sellist ajalookirjutust igavaks. Nüüd lugemist alustades tundus, et Selart on kriitikast õppinud. Ta toob vähemalt välja, mis oli hea või halb keskaja inimese seisukohalt, isegi kui mitte tänapäeva inimese vaatepunktist. Aga edasi lugedes on jälle liiga palju nimede ja numbrite loetlemist, mis meenutas igavalt kirjutatud „India ajalugu“.

Mati Laur toob enda osas põhjuslikke seoseid rohkem välja. Aga kohati tundub, et ta on kirjutanud osa juttu mälu järgi nagu mina blogis ja mõne asjaga eksinud, vähemalt mina mäletasin neid teisiti. Näiteks on loetletud, kellega mis keelt Karl V olevat rääkinud. Raamatus öeldakse, et saksa keelt rääkis ta vaenlastega. Varem olen nagu kuulnud, et ta ütles, et saksa keelt räägib ta oma hobusega. Kuigi ma pole seda õppinud internetist, kinnitas otsingumootor kohe, et ma pole seda ise välja mõelnud. Algallikaid ma pole küll lugenud. Või kirjutab Laur, et Portugal hakkas kaotama oma Aafrika valdusi, Portugali ülemvõim säilis vaid Mosambiigis. Minu teada on ka Angoolas ja Guinea-Bissaus siiamaani kasutusel portugali keel, ta kaotas need valdused alles 20. sajandil ja hakkas nende vastu huvi tundma juba Lauri kirjeldatavast varasemal ajal. Või nimetab Laur Inglismaal toimunud väiksemat revolutsiooni Kuulsaks revolutsiooniks. Tõlkida on võimalik mitut moodi, aga varem on eesti keeles öeldud Kuulsusrikas või Hiilgav, sest inglise keeles on see Glorious, mitte Famous, kuigi võibolla neil on ka endal alternatiivseid nimetusi.

Selartit ja Lauri huvitavad natuke erinevad küsimused. Selart jääb oma seisukoha juurde, et praegust rahvuse mõistet keskajal ei olnud. Kui ta kirjutab Saja-aastases sõjas sõdinud inglastest, siis ta täpsustab, et inglased olid nad poliitilises mõttes. Laur tundub rääkivat oma osas rahvustest tänapäevasemas mõttes, aga ei täpsusta, kas selles küsimuses varauusajal mingi muutus toimus või mitte. Ta kasutab isegi tänapäevast Baltikumi mõistet, öeldes, et Leedu Venemaaga liitmisega sai liidetud kogu Baltikum. Leedut siiski tol ajal Baltimaaks ei nimetatud. Teiselt poolt ei olnud 1920. aastatel veel selge, kas Soome ja Poola on Balti riigid või mitte.

Kadunud Piirimäed huvitas seksuaalajalugu, viimasel ajal on sellest kirjutanud ka Laur nii „Tunas“ kui ka selles raamatus. Autorite erinevate huvide tõttu on seda teemat Lauri osas rohkem kui Selarti omas, kuigi Laur ise arvab, et valgustusajal seksuaalsuse tähtsus vähenes. Selart seevastu on loetlenud võimalikult palju juhtumeid, kui keegi pimedaks torgati. Minu teada on esinenud ka teistsuguseid vägivallavorme, mida raamatus pole nimetatud ühtegi korda, nagu neljaks tõmbamine.

Raamatut lugedes mõtlesin, et praegu räägitakse, et väiksed riigid ei saa hakkama, aga keskajal oli asustus hõredam, ometi oli riikide pindala veel väiksem. Riigiks on võimalik pidada juba tolleaegset Tartu piiskopkonda. Aga nagu praegu seovad riike Euroopa Liidu ühised õigusaktid, nii sidus tol ajal ristiusk oma käskudega. Seega on käsud olemas nii ühel kui ka teisel ajal, mõnel ajal on nad vaimulikumad ja mõnel ilmalikumad. Reformatsioonile järgnenud ususõdade ajal oli suur usuline sallimatus, nii katoliiklastest kui ka protestantidest valitsejad tahtsid kõik alamad ja ka naaberriigid oma usku pöörata. Praegu on usuvabadus suurem, aga seaduserikkumist ei pruugita sellest hoolimata andestada.