Kellade tulek

Elas kord üks mees. Selline lause näitab, et ma kirjutan minevikust. Aga öeldakse, et kui ta surnud pole, elab ta tänapäevani. Igal juhul minevikus elas ta kindlasti. Ta ei mõelnud ajamasinast, vaid ajanäitajast. Ta tahtis saada endale kella. Aga ta oskas ilma kellata ka aega mõõta. Kellaga tahtis ta mõõta oma rikkust ja tähtsust. Mõni ütles, et kell on lollidel, seda pole üldse vaja. Aga mees uskus rohkem nende arvamust, kellel oli kell olemas. Talle tundus, et targemad on need, kellel on kell. Ühel päeval tundus talle, et kella ostmiseks on raha koos. Ta läks seda ostma, aga tee peal käis kõrtsist läbi ja pärast seda jäi summast ikkagi natuke puudu. Ta püüdis hinda alla tingida, aga lõpuks mõtles, et perekonnal on muude asjade jaoks ka raha vaja. Pärast rääkis ta naabritele, nagu oleks ta kella ostnud, aga ei hakkaks seda igaühele näitama. Naabrid vastasid, et tegelikult on neil ka kell olemas, aga nemad ka ei näita.