Läbi riikide

Kõndisin koos Erikuga tänaval. Kohtasime pätte. Läksime nende eest väikeste majade aedadesse ja ühte väiksesse majja. Seal oli see viga, et seal oli koeri. Inimesed pidasid koeri, nagu oleks see loomulik. Sõitsime ühe reisigrupiga bussis läbi paljude riikide. Aga hakkas tunduma, et üheski neist riikidest ei olnud midagi huvitavat. Seal olid tee ääres asjad vaid hetkeks pilgu peale viskamiseks nagu arvutimängus. Läksime jalgpalliväljakule ja hakkasime mängima. Mäng lõppes sellega, et sinna tulid relvastatud mehed. Kõndisime neil eest ja nemad kõndisid relvatorusid meile suunates meie kannul. See teos tahtis öelda, et nii on ajaloos alati kõik asjad lõppenud.

*
Mängisime maleturniiril. Minu vastaseks oli Karpov. Ta sai paremuse nagu tavaliselt. Kõrval kommenteeriti, et ma alustasin mängu Karpovi enda stiilis. Ühel käigul ei teadnud ma, kuhu ratsut panna. Võtsin selle kätte, aga panin sellele ruudule tagasi, kust olin võtnud, et veel mõelda. Tundus, et ma saan mati. Klaus tegi käigu minu eest. Ütlesin, et kõrvalt ei tohi õpetada. See oli pika mõtlemisajaga turniir, kus oleksid pidanud kehtima eriti ranged reeglid. Aga kui Klaus ka järgmises mängus käike minu eest tegi, ei viitsinud ma enam keelata.