Noor Päts

Toomas Karjahärm. „Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. I osa: vabameelne opositsionäär (1874–1916)“. Sari „Riigivanemad“. Rahvusarhiiv, Tartu 2018. 511 lehekülge.

Antakse välja raamatusarja, kus ilmselt on kavas avaldada kõigi Eesti riigivanemate elulooraamatud. Mõned aastad tagasi kuulutati välja, et tänavu aastal kui Eesti riigi 100. sünnipäeva aastal võiksid sarjas ilmuda Pätsi ja Tõnissoni elulood, keda peetakse teistest tähtsamateks riigivanemateks. See töö võis olla aeganõudvam, sest nende kohta on rohkem materjali. Teiselt poolt võis ülesannet kergendada, et Pätsi ja Tõnissoni on varemgi uuritud. Nüüd ilmunud Pätsi elulugu jaguneb kahte köitesse, varasemast perioodist on kirjutanud Toomas Karjahärm ja hilisemast Ago Pajur.

Tõnissoni elulooraamat ei ole minu teada veel ilmunud, aga Pätsi omad said Eesti riigi aastapäevaks valmis. Ühtlasi ka Pätsi sünnipäevaks. Pätsi sünnipäeva on tähistatud 23. veebruaril, päev enne ametlikku Eesti Vabariigi aastapäeva või Eesti iseseisvuse Pärnus välja kuulutamise kuupäeval. Vahepeal kirjutas Küllo Arjakas ajalehes, et Pätsi sünnipäev võis olla tegelikult uue kalendri järgi 22. veebruaril, kuupäeva vanast kalendrist uude ümberarvutamisel võidi teha viga. Kuid nüüd ütleb Karjahärm, et ta jääb siiski 23. veebruari juurde, sest ka vana kalendri järgi kirjutatud allikates esineb mõlemat varianti.

Magistriõppe ajal kirjutasin neli arvustust Pätsi kirjutisi sisaldavate või Pätsist rääkivate raamatute kohta, millest kolm ilmusid ajakirjas „Tuna“ ja neljas kolm aastat pärast toimetusele saatmist „Akadeemias“ kõrvuti Toomas Hiio arvustusega sama raamatu kohta. Tänast elektroonilist kirjutist ette valmistades kasutasin teistsugust metoodikat, et ei otsinud välja nii täpseid viiteid, aga mõtlesin rohkem. Aastal 2012 selles pikkuses võrguarvustuste kirjutamist alustades tegin mõtlemispausi iga 20 lehekülje lugemise järel, aga nüüd olen teinud iga lehekülge lõpetades, mille miinus on küll, et läbi saadud köidete arv on langenud.

Praegu tõlkimisel oleva raamatu teemaga seostub Pätsi osalemine 1905. aasta revolutsioonis. Karjahärm ütleb, et sõltub definitsioonist, kas Pätsi tuleb nimetada revolutsionääriks või mitte. Päts pooldanud küll reforme, aga mitte barrikaadivõitlust. Võiks lisada, et piltlikus mõttes Päts siiski barrikaadidele läks. Ta toimetas päevalehte „Teataja“, kus avaldas poliitilisi juhtkirju. Pätsi toetust vägivalla kasutamisele vähendas võibolla see, et Tallinna linnaomavalitsuses tal juba natuke võimu oli. Aastal 1905 muutus ta Tallinna linnapea kohusetäitjaks. Revolutsiooni mahasurumine sundis aga Pätsi välismaale põgenema ja tõi talle kaasa tagaselja surmaotsuse.

Algul põgenes Päts Šveitsi, mõne aja pärast tuli kodumaale lähemale Soome, mis allus autonoomse alana Vene riigile. Ülikooliloengust mäletan, et enamlaste juhid elasid Šveitsis veel Veebruarirevolutsiooni puhkedeski. Soomes elada oli ilmselt natuke riskantsem. Aga Päts tuli lõpuks ka sealt tagasi, olles selleks nõus vanglakaristuse ära kandma, kui surmanuhtlus teda enam ei ähvardanud.

Päts sekkus aktiivselt Eestis ja Venemaal toimuvasse ka paguluses elades. Kui sõjas võidakse üks lahing võita ja teine kaotada, siis nii on see ka revolutsiooni ajal. Kuigi revolutsioon nõudis ohvreid, oli keisri poolne järeleandmine, et riik sai parlamendi. Päts kirjutas pagulusest parlamendile eelnõusid, ajalehtedele kaastöid ja isegi toimetas ajalehte.

Mussolini nime all on ilmunud Itaalias kirjutis, et sõda on fašismile meelepärane asi, sest paneb inimesi rohkem pingutama. Ka Päts on Esimese maailmasõja puhkemist tervitanud, lootes sellest muutuste aega. Karjahärm pehmendab seda sellega, et Vene võimud polevatki oodanud sõja kritiseerimist. Aga kui sotsioloog Sorokin oleks hiljem tahtnud tulevikusõjad ja revolutsioonid ära hoida, et ei oleks verevalamist, siis Päts arvas kõnealusel ajal, et veri ei voola asjata.

Vene võimud asusid Esimese maailmasõja puhkedes Saksamaaga sõdides ka oma riigi piirides elavate sakslaste õigusi kitsendama. Päts kasutas seda ära, et saavutada baltisakslastelt läbirääkimiste teel järeleandmisi. Juba enne Pätsi oli soovitud, et rüütelkonna maapäev võiks muutuda kogu elanikkonna esindusorganiks, Päts oli seda mõtet korranud ja nüüd avanes lootus selle mõtte teosktegemiseks, kuni sündmustele andis uue suuna Veebruarirevolutsioon. Mõned panid Pätsile sakslastega kokkuleppele minekut pahaks, nagu uuemal ajal vabadusvõitlejad kritiseerisid NLKP-sse astumist.

Kuigi raamatus on tsiteeritud Pätsi, et ta tähtsustas võitlust, rõhutab Karjahärm raamatu kokkuvõttes rohkem Pätsi valmisolekut erinevate jõududega kompromisse teha. 1930. aastatel ütles Päts vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu toetama asudes, et parem pool muna kui tühi koor, aga selline mõtteviis oli talle varemgi omane. Tõnisson on kritiseerinud tule ja vee koalitsioone, aga Päts olevat millalgi öelnud, et ta on vajaduse korral valmis vanakuradi vanaemaga tantsima.