Järvamaa ajakirjandusajaloost

„Peegel“ 1995 septembrist oktoobri alguseni.

Gorbatšov hakkas lubama kooperatiivide loomist. Mäletan, et ühel päeval rääkis minu Paides elav onupoeg minu isale, et tahab asutada kooperatiivi ristsõnalehe väljaandmiseks. See leht hakkaski ilmuma. Hiljem tema ristsõnalehtede või -ajakirjade arv kasvas, juurde tuli ka raadiojaam. Aastal 1996 Paides suvitades kuulsin seal elanud vanaemalt, et vanaonu tuli maalt Paidesse, et saada tagasi ajalehe „Peegel“ tellimisraha. Sellest lehest ma polnud varem kuulnud, aga selgus, et onupoeg oli aastatel 1995–1996 välja andnud ka alternatiivset maakonnalehte, mis konkureeris „Võitlevast Sõnast“ välja kasvanud „Järva Teatajaga“. Ristsõnu ma olin lahendanud algusest peale, raadiot samuti kuulnud, nüüd käisin Kirjandusmuuseumis esimest korda lugemas ka ajalehte „Peegel“.

Onupoeg oli märgitud lehe vastutavaks väljaandjaks. Ta oli kirjutanud esimesele numbrile juhtkirja. Järgmistes numbrites kirjutasid juhtkirja koha peal järgmised inimesed. Onupoja juhtkirjast selgus, et lehe esimest kahte numbrit pandi kõigisse Järvamaa postkastidesse tasuta. Kui mul õigesti meelde jäi, siis oli esimese numbri trükiarv 19 000. Ma olen andnud välja trükiarvuga 500 luulekogusid ja tean, et juba selle trükikulud on suured. „Peeglit“ pidi hakkama lugeja raha eest ostma alates kolmandast numbrist. Esimeses numbris loodeti, et leht jääb pikaajaliselt ilmuma, kuid öeldi, et see sõltub ka lugeja huvist.

Esimeses numbris oli kiirustamise märke. Kuigi ma lugesin sellest vaid mõned artiklid, leidsin mitu poolitusviga. Järgmistest numbritest ma enam poolitusvigu ei leidnud.

Ajalehes esines ka teisi tuttavaid nimesid. Üks kirjutaja oli tuttav aastast 1998 Euroopa Liidu teemalisest väitluslistist. Kui ma kirjutajate nimesid omavahel segi ei aja, siis listis kritiseeris ta mind teravalt, kuna mina kritiseerisin Euroopa Liitu. Sama nimega kirjutaja kirjutab teravalt ka 1995. a. ajalehes, seal kritiseerib ta Eesti sõjaväge. Ta paistab olevat minuga ühe vana. Tol õppeaastal olin esimese kursuse üliõpilane ja käisin ühel päeval sõjaväekomisjonis, seal käimisest kirjutab ka „Peegli“ ajakirjanik.

Üks tuttav nimi ei olnud küll tuttava isiku oma, kuid kattus perekonnanime osas kursusekaaslase omaga, kes tuli meile Paidest. Ajalehes kirjutati, et sama perekonnanimega inimesele taheti Järvamaale muuseumi teha, kuid plaan ebaõnnestus. Artikli alguses ei olnud seda isikut tutvustatud, aga allpool selgus, et tegu oli kunstnikuga. Sama perekonnanimega kursusekaaslane käis minuga koos kunstiajaloo alamastme loengutes, ei ole välistatud, et nad olid omavahel sugulased.

Üks tuttav nimi ajalehes oli Mart Laari oma. Lehes avaldati lisaks Järvamaa uudistele ka kaugema Eesti omi, aga Laar oli ise Paides käinud. Lisaks oli ta kaevanud kohtusse valitsusmeelse isiku. Vahel süüdistatakse Laari valetamises, tolles loos ütleb Laar, et esitas ise kohtule kaebuse, et noorele inimesele õpetada, et valetamine võib halvasti lõppeda. Raha polevat Laaril endal vaja olnud, selle lubas ta protsessi võitmise korral kuskile annetada.

Kirjutati ka minu isast, seoses sellega, et lõppes kohtuprotsess teda tänaval rünnanud pättide üle. Isa on Järvamaal sündinud, aga seda uudises ei mainitud. Pealkirjas ei toodud välja kurjategijate nimesid, vaid ühe ohvritest oma.

Sain teada, et lisaks kahele maakonnalehele oli Järvamaal vähemalt tol ajal ka kaks kohalikku raadiojaama. Ajalehest ei leidnud ma konkureerivate raadiojaamade saatekavasid, aga oli toodud umbes kaheksa telekanali omad. Neli neist olid vist Eesti kanalid, kolm ingliskeelsed ja üks saksakeelne. Võõrkeelsete satelliittelevisioonide saadete nimed olid toodud eesti keeles. Vaatasin võrdluseks praeguse nädala kodus olevat telelehte, et seal välismaiste satelliittelevisioonide saatekavasid ei ole. Ma mäletan aega, kui vaadati ka venekeelseid telekanaleid.

Ajalehe „Peegel“ üks erinevus „Järva Teatajast“ on, et „Peeglist“ ma leidsin rohkem pilte ja kirjutisi naiste kehaosade kohta. Samas meeste kehaosade kohta ühtegi meelde ei jäänud.

Onupoeg tegi nooruses rallireportaaže, aga selles lehes oli vist spordist vähem kui tänavuaastastes kohalikes lehtedes, millest olen vaadanud „Koitu“, „Järva Teatajat“ ja „Elva Postipoissi“, lisaks käib kodus „Tartu Postimees“.