Tuna 1/2018

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 1/2018. Peatoimetaja Ott Raun. 160 lehekülge.

Kursusekaaslane Peeter Kenkmann kirjutab kaitseseisukorrast Eesti Vabariigi hilisematel aastatetel ja mainib ka vabadussõjalaste liikumist, mille kohta kirjutasin ülikooli kolmandal aastal kursusetöö. Kenkmanni mõtted sarnanevad minu tolleaegsetele mõtetele, et vabadussõjalaste liikumine polnud nii hirmus kui on räägitud, aga ma olen hiljem edasi mõelnud.

Kenkmanni järgi 1934. a. kaitsesseisukorda põhjendati vabadussõjalaste riigipöördeohuga, kuid et vabadussõjalastel tegelikult tol hetkel riigipöördeplaane ei olnud. Minu meelest vabadussõjalaste liikumist aitab seletada ka Sorokini raamat revolutsioonidest. Kui 1917. a. sündmuste puhul Eestis võiks küsida, kas see oleks Sorokini teoorias revolutsioon või rahvuslik vabadusvõitlus, siis tema teooria valguses võiks vabadussõjalaste liikumise veel paremini revolutsiooniks liigitada, sest see oli ühe rahva sisemine asi. Revolutsiooni esimeses faasis tõusis rahva poliitiline aktiivsus ja muudeti parlamendiväliste jõudude algatusel põhiseadust, 1934 oleks revolutsiooni teise diktatuurifaasi jõudmine. Sorokin on näidanud, kuidas poliitikute revolutsiooniaegsed sõnad ja teod või erinevate hetkede sõnad lahku lähevad, nii oleks ka mõeldav, et vabadussõjalased küll esialgu väga riigipöördest ei räägi, aga hiljem otsustavad selle teoks teha. Või millal Päts riigipöördest rääkima hakkas?

On räägitud sellest, et Päts rikkus põhiseadust, kuid seadusi ei täideta ka muul ajal täpselt, vaid umbes. Ka kõigist peensustest kinni pidamata jätkas Päts samme umbes samas suunas, milles ka põhiseaduse muutmisega samme astuti. Kõiki peensusi ei ole aga võimalik järgida, kui seadused ei ole pähe õpitud ja tõlgendused paragrahvide kohta lähevad lahku. Inimesed ei mäleta isegi koolis õpitut, seaduste tundmises ei eksamineeritud meid isegi koolis.

Ajaloofilosoofia rubriigis on avaldatud hollandlase Eelco Runia kirjutis ja sellele järgneb tavakohaselt Marek Tamme kommentaar ja intervjuu filosoofiga. Juttu on sellest, kuidas Runia oli hollandikeelses maailmas varem tuntud kui ingliskeelses. Üks ütlus on, et prohvet pole kuulus omal maal, mis tuleb ehk kristluse ja judaismi lahkuminekust, aga paistab, et mõni autor on siiski omal maal paremini tuntud.

Hollandlane arvab, et ajaloolased tahavad ajaloo üle otsuseid langetada, kuid tegelikult mõjutavat ajalugu neid ennast. Ma pole selle vastu, et minevikust õppida. Mõni asi minevikus võib olla eeskujuks ja mõni hoiatuseks. Uurimisteema mõjutab rohkem ilmselt seda ajaloolast, kes uurib kitsamat teemat. Laiemate teemade tundmise korral on võimalik aegu võrrelda ja valida, mida eeskujuks võtta, või erinevate eeskujude elemente kombineerida. Ajaloo laiema tundmise korral peaks paremini näha olema ka see, mida on seni kõigil aegadel liiga vähe olnud.

Inna Põltsam-Jürjo annab ülevaate reformatsiooni teemalisest konverentsist. Juttu on sellest, kuidas reformatsioon ei keelanud küll pilte ära, kuid vähendas piltide tähtsustamist. Mõtlesin, et kas nüüd on reformatsiooni mõju kaduma hakanud, et pilte on jälle rohkem hindama hakatud. Genzstein arvas juba 19. sajandil, et inimene eelistab alati pilti sõnalisele tekstile. Birgit Kibal kirjutab ühes „Tuna“ kaastöös, kuidas praegu suurendab piltide levitamist arvuti. Mõtlesin reformatsioonist lugedes, et reformatsioonile eelnes ju juba trükikunsti leiutamine, mis suurendas samuti piltide levitamise võimalust.

Enn Küng kirjutab taas Rootsi aja majandusest. Seda artiklit lugedes mõtlesin, et raha on nimetatud halvustavalt tänapäeva jumalaks, aga ka minevikus oli nii, et kui ühte religiooni tunnistati vaid ühes maailma osas, siis kuld maksevahendina oli maailmas laiemalt tunnustatud.

Mäletan, et ühes blogisissekandes olen nimetanud Rootsit vasakpoolseks riigiks. Sellele mõttele võis viia nii 20. sajandi sotsiaaldemokraatide pikk võimulolek kui ka Rootsi ajal teostatud reduktsioon, millega suurendati keskvõimu õigusi aadliga võrreldes. Võidakse öelda, et vasakpoolsuse mõiste tekkis alles Prantsuse revolutsiooni ajal, aga võrdlusi saab teha ka nende aegadega, kui mõistet veel ei tuntud. Mõtlesin nüüd uuesti, mida üldse nimetada vasakpoolsuseks. Üks seletus oleks, et on suur riigi osa, teine, et tehakse midagi vaeste heaks. Aga suur riigi osa ei pea tähendama automaatselt vaeste heaks tegutsemist, sest saaks kehtestada ka sellise tulumaksu, et rikastele on maks väiksema protsendiga kui vaestele. Nagu vanasti pidid teotööd tegema talupojad mitte mõisnikud. Kui toimub suur käsutamine, siis käske võib anda nii riigi keskvõim kui ka mõisnik koha peal.

Üks blogija ei saanud aru, mille poolest Nõukogude plaanimajandus halb oli, kui ka tänapäeval tehakse plaane. Mõtlesin vahepeal, et parem sõna olekski käsumajandus, sest plaani saab teha ka enda jaoks, aga Nõukogude Liidus anti plaane käsu korras. Aga kui ka mõisnikud andsid käske, siis läheb ka käsumajanduse mõiste ebamääraseks.