Tuttav talu

Pidime täna hommikul Paidest Tartusse sõitma. Enne pidime sööma. Läksin kööki. Vanaema ütles, et ma paneks kampsuni selga. Ma ei pannud, muidu oleks palav hakanud. Natukese aja pärast siiski panin teksajaki selga. Bussid ei pidanud täna erandlikult enne õhtut käima. See tähendas, et pidime jala minema. See oli pikk maa. Tallinnast oleks olnud veel pikem.

*
Ruumis olid Klaus ja Meelis. Meelis käis endiselt maletrennis. Ükskord ta oli tahtnud minu käest maleraamatuid laenata, aga ma polnud andnud.

*
Olime oma talu juures. Meie talu ümbert oli maa lagedaks tehtud, aga taluõue piiril kasvas endiselt kõrge kuusehekk. Töömehed mõtlesid vist, et meie midagi ei tee. Võibolla me oleks ka pidanud puud maha võtma. Õuel tundsin ära tühjad mesitarud ja kaks väikest neljakandilist objekti, mille ümber lapsed kunagi jooksid, püüdes ära arvata, kummalt poolt teine tuleb. Praegu olid taluõuel kanad. Üks inimene tegi kõva häält. Kanad tõusid selle peale ehmunult lendu ja lendasid minema, kuigi muidu kanad tavaliselt ei lenda. Kukk ei lennanud minema, vaid mulle kallale. Aga ma läksin eest. Olin paljude aastate järel jälle Reomäel. Kõndisin üksi metsa all. Vaatasin, et siin on üllatavalt vähe muutunud. Alles olid rõngad, millesse vanasti mängumaju tehti. Vahepeal olin mäletanud, et rõngasmaja on ainult Pillel, aga nüüd nägin, et vendade majad olid olnud pikali olevad rõngad ja Pille maja püstine rõngas, millel oli külje peal ukseauk ja ei olnud katust. Alles olid ka kohad, kus ma olin liivakastis mänginud ja kus ma olin metsamaasikat kasvatanud. Hakkas puhuma tugev tuul. Ronisin tuule eest mööda pikali olevaid puutüvesid ladva poole. Tegelikult ma ei teadnud, kas need puud ei või tormituulega püsti tõusta ja teisele poole pikali kukkuda.