Järvamaa ajaleht

Käisin Tartu Raekoja platsil lugemas Järvamaa ajalehte "Järva Teataja". Paide oli varem üks kolmest asulast, kus viibisin iga aasta, aga pärast vanaema maja mahamüümist olen sinna jõudnud harvem. Järvamaad nimetati Nõukogude ajal Paide rajooniks ja siis kandis sealne maakonnaleht nime "Võitlev Sõna". Uuel Eesti ajal püüdis minu sugulane anda vahepeal välja konkureerivat maakonnalehte "Peegel", aga see jäi lühiajaliseks. Edukamaks on osutunud raadiojaam ja ristsõnalehed.

Ajalehtede lugemistoas oli "Järva Teataja" vahele köidetud ka lisaleht "Maaelu". Ma võin osaliselt segi ajada, mida ma kummast lugesin. "Maaelu" ilmuvat ka teiste maakonnalehtede ja "Postimehe" vahel, aga "Postimehe" vahelt ma pole seda lugema hakanud.

Võrreldes nädal varem loetud Põlvamaa lehega "Koit" oli "Järva Teataja" värviline ja vist paksem. See võib näidata, et Põhja-Eesti on rikkam kui Lõuna-Eesti. Ka "Järva Teataja" vahel ilmub telekava. Minevikust mäletan, et varem avaldas see maakonnaleht järjejutuna Tarzani raamatuid ja et vahepeal olen seda mõned korrad internetist vaadanud. Võrgust maakonnalehtede lugemise harjumus kadus sellega, et järjest rohkem lehti läks parooli alla. Ma ei tea täpselt, millised praegu on.

Kui "Koidust" leidsin kaks erinevas toonis kirjutist kaladest, siis "Järva Teatajas" kirjutati mesilastest teisel toonil kui mõnes muus lehes. Mujal on kirjutatud mesilaste hukkumisest, aga "Järva Teataja" järgi on hoolimata tänavusest põuast hea meeaasta. Oma silmaga olen näinud, et ka õunasaak tuleb vähemalt külastatud kohtades keskmisest parem. Pärast kodus meenus, et Paide oli esimene koht, kus ma mesilaselt nõelata sain ja et seal on olnud ka rahumeelsemat mesilasevaatlemist.

Üks lugu oli tasuta bussisõidust. Kirjutati, kui palju sõitjate arv pärast odavama sõidu kehtestamist on tõusnud. Mul ei jäänud täpne arv meelde, aga see oli vist kuskil 30 ja 40 protsendi vahel. Kirjutaja arvates oli odavama bussisõidu kehtestamine hea, aga mul tekkis kahtlusi. Hea võiks tasuta bussisõit olla roheliselt seisukohalt siis, kui see vähendaks autoga sõitmist, aga ajalehes mainiti hoopis jala käimise vähenemist. Ülikooli ajal tegin eurolistis vist kuskilt varem loetud ettepaneku, et tulumaksu võiks asendada kulumaksuga. See tähendas, et arvasin, et maksta võiks rohkem need, kes rohkem reostavad. Bussisõidu subsideerimine jala käimisega võrreldes oleks suurema reostamise subsideerimine.

Intervjueeritud oli inimest, kes on teinud minuga sarnast kirjatööd ja on sarnase haridusega. Ta meenutas lisaks, kuidas ta pidi represseerituna mõne kuuga vene keele selgeks õppima. Ta polnud viitsinud sõnaraamatut lapata ja oli selle asemel lugenud raamatut, mis oli ilmunud nii eesti kui ka vene keeles. Alles hiljem oli ta teada saanud, et sellist lausete võrdlemise meetodit on varemgi kasutatud. Esimest korda lugesin sellisest meetodist vist "Maailm ja mõnda" raamatusarjast, et nii õppis keeli ka arheoloog Schliemann. Ajalehes intervjueeritav ütleb, et praegu nimetatakse sellist meetodit keelekümbluseks, kuid et tema jaoks olnud see kümblus külm.

Võibolla "Maaelus" kirjutati sellest, et suurem osa Eesti kultuuripärandist asuvat maal, mitte linnas, sest kiriku- ja mõisahooneid on maal rohkem. Mõtlesin, et raamatuid ja arhiivimaterjale on ilmselt seevastu rohkem linnas. Kas selles või ühes teises loos öeldi, et inimesed ei koli maalt linna mitte sellepärast, et linnas oleks parem elada, vaid et maal ei ole tööd. See tuletas meelde kooli vene keele tunni, kus küsiti, kas me tahame elada maal või linnas. Suurem osa tahtsid maal. See on võibolla rohkem laste arvamus, aga nüüd sain taas kinnitust, et on ka selliseid täiskasvanuid.