Üks päev küsisin raamatukogus Põlvamaa ajalehte "Koit". Vastati, et raamatukogu peahoones maakonnalehti ei ole, need on Raekoja platsi lugemistoas. Sinna läksin kaks nädalat hiljem, varem ma polnud seal käinud. Küsisin, kui kaua seal lehti alles hoitakse. Selgus, et seda lehte aasta.
Lugesin "Koidu" augusti alguse ja juuli lõpu numbreid. Selle ajaga oli lehe sisus märgata juba muutust, et kui augustis kirjutati Peipsi kalade massilisest hukkumisest kuumuse ja sinivetika tõttu, siis juulis veel, kui heas seisus Emajõe kalad on, ülepüük neid ei ähvarda, sest välja püütakse vaid väike osa.
Kaks lugu oli ka, kus oli juttu keeleküsimusest. Ühes öeldi, et lasteajakirja number ilmus esimest korda setu keeles, teises kirjutati noortelaagrist, milles pidi rääkima inglise või saksa keeles. Seal laagris ei tohtinud võtta ühendust vanade tuttavatega, vaid pidi rääkima kogu aeg uute tuttavatega. Samas uued tuttavad ei jäänud ainult laagri piiresse, vaid nendega küll loodeti ühendust pidada ka pärast laagri lõppu.
Parem oli lugeda intervjuud inimesega, kellele meeldis maal elada. Aga ta rääkis, et tal on tüüpilised talude taastaja haigused. Nende hulka liigitas ta ka halva nägemise. Ise oleks arvanud, et nägemist rikub rohkem linnas kirjatöö tegemine, võibolla see statistiliselt siiski nii on.
See leht ilmub kolm korda nädalas ja on veel mustvalgete fotodega. Muidu mustvalgeid fotosid muudes uuemates trükistes näeb ehk liiga vähe. "Koidu" vahel ilmub ka mahukas telekava. Ma olen varemgi kuulnud, et kõik maakonnalehtede lugejad üle-eestilisi lehti ei loe.
kolmapäev, august 08, 2018
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar