Eilsed ajalehed

Eile lugesin ajalehti päeva lõpus. Tegin iga veeru järel mõtlemispausi, seetõttu jõudsin magamamineku kellaajaks läbi ainult kolm kirjutist, lisaks pealkirju. Aga nüüd on tänaseks sissekandeks teema olemas.

Esimesena lugesin "Tartu Postimehest" P. Oleski kirjutist, mis kritiseeris ühe Tallinna kõrgkooli uut lühendit, millest pool on võõrkeelne. Kriitikaga olin nõus, ma olen puhta eesti keele pooldaja. Nõus ei olnud ma sellega, kui Olesk kirjutas, et teistsugune seisukoht on skisofreenia ning et skisofreenia on hullem kui surm. Ei ole kindel, mis tähenduses ta sõna 'skisofreenia' kasutas, aga haiguse mõttes mul see diagnoos on, sellest hoolimata kasutan võimalikult puhast eesti keelt ja mulle meeldib elada. Aastal 2000 oli depressioon, mille ajal tõesti väga ei meeldinud, aga sellest paranesin 11 kuuga ja see pole kordunud. Mõnel vist küll kordub sagedamini.

Teisena lugesin samast ajalehest ühte majandusmeest. Tema kirjutisest leidsin vähem seda, millega nõustuda. Ta esindas ideoloogiat, et mida suurem linn ja mida rohkem raha, seda parem. Kui suur siis Tartu peaks olema? Kas nii suur, et kasvaks Tallinnaga kokku? Majandusmees leidis, et Pärnumaale annavad eelise uus raudtee ja sinna tselluloositehase kavandamine. Kui eesmärk on hästi suur linn, siis minu tuttavad kartsid Tartusse tselluloositehase kavandamise ajal, et rikutud õhk võiks inimesi Tartust põgenema sundida. Pärnus käiakse puhkamas ja tervist parandamas, aga kui see muutuks ebatervisliku õhuga kohaks, siis võiks sealgi turistide arv langeda.

Kolmandaks lugesin suurest "Postimehest" vähi teemalist artiklit. Nagu ühes kirjutises pidas Olesk õudseks skisofreeniat, nii ka vähiteemalises kirjutises öeldi, et ka vähihaigetest hakkavad teised inimesed eemale hoidma. Ma isiklikult ei mäleta, et ma kellestki varasemast rohkem oleks hakanud. Aga küllap eemalehoidjaid leidub. Selle loo lõpus öeldi, et vähiga ei tohi kurvaks muutuda. See tundub natuke inimese vabaduse piiramise moodi, kas inimene ei või ise otsustada, milliseid hinnanguid ta oma elus juhtuvale annab? Kas Shakespeare ei tohtinud tragöödiaid kirjutada?