Lähemast ja kaugemast minevikust

- Milline oli eilne jalutuskäik?
- Kui hakkasin välja minema, räägiti, et väljas on külmemaks läinud, võiks paksemad riided panna. Mõtlesin, mida selga panna. Lõpuks otsustasin, et kuna iga kord on palav hakanud, siis ma väga pakse riideid ei pane. Kui olin üle poole maast ära kõndinud, mõtlesin veel, et lõpuks ometi on parajad riided. Aga jalutuskäigu lõpul hakkas ikkagi palav.
- Milline oli üleeilne jalutuskäik?
- Ei taha enam hästi meelde tulla. Nii palju veel mäletan, et olen kolm päeva tänast kaasaarvamata väljunud keskmisest hilisemal kellaajal. Üleeile oli soem kui eile. Käisin vist sama marsruuti, mis eile.
- Milline oli viimane teist marsruuti mööda jalutuskäik?
- See oli vist teisipäeval, kui väljusin varasemal kellaajal ja oli veel valge. Käisin vist Kalda teel. Kõndides mõtlesin vist tee algul luuletustest ja hiljem Bütsantsi ajaloost või romantismiajast või mõlemast.
- Mida sa romantismiajast mõtlesid?
- Mõtlesin, et raamat "Romantismiaja inimene" on paremini meeles kui "Bütsantsi inimene" pärast esimest lugemist. "Romantismiaja inimeses" öeldi, et tol ajal oli levinud selline luuletajatüüp, kelle elu lõppes koos noorusega. Mujalt olen lugenud, et tol ajal võis enneaegseid surmasid põhjustada arseeniga tehtud tapeet. Ja tol ajal olid ka pikad tööpäevad, ületöötamine võib samuti tappa. Romantismiaja inimesteks liigitati raamatus ka Marx ja realistlik kirjanik Balzac. Ühel leheküljel oli romantismiaega dateeritud vist aastatega 1815-1848, seega jäid välja mõlema Napoleoni valitsusajad. Mõnes peatükis mõni autor kasutas ka teistsuguseid dateeringuid.
- Kas sa meenutad varasemat blogisissekannet või mäletad sealt raamatust ka midagi sellist, mida varem ei ole kirjutanud?
- Paremini jääb tõesti meelde see, mida on oma kätega kirjutatud, eriti avalikult. Pealegi hakkan ma ka esimesel korral kirjutama seda, mida ma juba siis paremini mäletan. Jalutuskäigu ajal uuem mõte oli ehk, et kui on kõrvutatud mõisteid romantismiaeg ja revolutsioonide aeg, siis seal raamatus on romantismiaeg rohkem revolutsioonide vaheline aeg, kuigi hulka jääb ka 1830. aasta revolutsioon. Kaanevärvist ma ei ole vist varem kirjutanud. Kaas on helesinine ja kuskil on kirjutatud, et sinine õis on romantismi sümbol. Ühes ajaleheartiklis arvati aga, et romantism ei ole kuuvalgus, vaid midagi verist. Ajaloost tuleb siiski meelde, et tol ajal taheti pärast Napoleoni sõdu tagada rahu. On kirjutatud, et romantism oli rohkem opositsiooniline kui valitsejate liikumine, aga kui romantismiaja inimeseks sobib Balzac, siis sobivad ka tolleaegsed valitsejad.
- Kas sul tuli veel uusi mõtteid "Bütsantsi inimese" kohta?
- Mingeid uusi mõtteid tuli küll, samuti pole ma kõiki vanu elektrooniliselt kirja pannud, aga see ei tähenda, et kõik mõtted oleksid iga hetk teadvuses. Üks mõte oli, et seal on peatükk "Naine", mille järgi võiks arvata, et kõik ülejäänud peatükid on meestest. Aga tegelikult on naistest juttu ka mõnes muus peatükis, näiteks keisritest või pühakutest rääkivates. Aga peatükke "Mees" ja "Laps" ei ole. Lastest oli vist juttu peatükis "Naine", et poisslapsed olid oodatumad kui tüdruklapsed. Sama võiks kirjutada ka muude riikide ja aegade kohta, kuigi uuemas kirjanduses mõni ootab juba tüdruklast rohkem. Bütsantsi lastest oli juttu ka peatükis "Õpetaja". Lapsed olevat tuupimise pealesurumise pärast koolist poppi teinud. See ei seleta, miks minu kooliajal samuti poppi tehti, kui meie väga eeposte päheõppimisega ei tegelenud ja kirjutasime originaalkirjandeid ja originaalluuletusi, samuti oli meil kehaline kasvatus, kus ei tuubitud, aga kuhu kõik väga hea meelega ei läinud.
- Millistes koolitundides sa ise parema ja millistes halvema meelega osalesid?
- Rangemate õpetajate tunde kartsin rohkem, aga tegelikult neist kartsin ka rohkem puududa. Lahke iseloomuga õpetaja võis põhjustada tundidest äraminemist või tunnis enda valitud asjadega tegelemist. Ära mindi kergemini ka viimasest tunnist või jäeti esimesse ilmumata, keskmiste ajal kohaloleku tõenäosus oli suurem. Lemmikaine on olnud neljandast klassist praeguseni ajalugu, aga ühel korral oli ajalugu viimane tund ja kui peaaegu kõik olid juba ära läinud, läksin lõpuks ka mina. See tuli ehk küll rohkem üldisest närvipingest kui sellest, mis aine tund konkreetselt tulemas oli. Kõige nõrgemad ained olid mul vene keel ja kehaline kasvatus, neist puudusin vahel selleks, et vähem pahandataks. 11. ja 12. klassis võis ühe aine enda valikul ära jätta, siis jätsin vene keele. Võis ka lisaaineid valida, selleks valisin algul Idamaade kultuuri ja selle õpetaja ärakadumisel usundiloo, need sarnanesid ajaloo õppeainele.