Raamat plaanide elluviimisest

Sirly Hiiemäe. „Bucket List“. Pärnu, 2018. Kirjastus Hea Tegu. 264 lehekülge.

Selle raamatu peategelane on keskealine mees, kes koostab nimekirja asjadest, mida ta elus teha tahab, ja hakkab siis plaane ellu viima. Psühholoog Allik on nimetanud iseloomuomadust, mis paneb tegevust planeerima ja plaane ellu viima, meelekindluseks. Sünonüümid võiksid olla tahtejõulisus või kindlameelsus. Hiiemäe raamatu peategelane viib plaane ellu sõltumata sellest, kas need valmistavad talle naudingut või kannatusi. See on üks raamatus esinevatest autobiograafilistest elementidest. Kui raamatu autor on andnud uusaastalubaduse, et avaldab aasta igal päeval ühe blogisissekande, on ta sellest kinni pidanud. Kui ta on järgmisel aastavahetusel lubanud, et järgmine aasta kirjutab ta harvem, on ta ka sellest kinni pidanud. Romaanis ei ole üks tegelane siiski ühe reaalse inimese vaste, vaid autobiograafilisi elemente on jagatud erinevate tegelaste vahel.

Romaani alustades meenutas see mulle Jaan Tõnissoni, kes tegeles maailma parandamisega. Romaani peategelane parandab rohkem ennast kui maailma, väidetavalt ei ole ta enne tegevusplaani koostamist eriti millegagi tegelenud, aga nüüd hakkab tegelema. Kuid Tõnisson oli poliitik, romaani autor on aga nimetanud ennast poliitikakaugeks inimeseks, seda on ka tema tegelane. Ja ta teeb vahepeal tegusid, mida kõlbluse eest võitlev Tõnisson poleks mingil juhul heaks kiitnud.

Lugedes tuli vahepeal meelde ka üks aastal 1994 loetud Jack Londoni romaan, kus tegelane läks füüsiliselt nõrgana Alaskale ja sai seal füüsiliselt tugevaks. Ka nüüd loetud romaani tegelane asub muuhulgas oma füüsilist vormi parandama. Samuti leidsin Hiiemäe romaanil sarnasusi Tolkieni raamatutega ja Bondi filmidega, kus kõik üle noatera kavatsuste kohaselt läks.

Olen leidnud, et lapsepõlves meeldisid mulle rohkem sellised raamatud, kus oli palju kontrastseid tegelasi. Hiiemäe raamatul on sellistega sarnasust, aga mitte kontrastsete tegelaste, vaid tegevuste rohkuse poolest. Seda raamatut sobiksid iseloomustama mõned hinnangud, mida on antud ka erinevatele minu raamatutele – horisontaalne tunnetus, laiahaardelisus, kõigest kirjutamine. Horisontaalsest tunnetusest rääkimist võib võtta ka kriitikana, sest kui keegi mängib näiteks aasta malet ja siis läheb kabe peale üle, siis ta males oma võimete lage ei saavuta. Aga ilukirjanduses võib kasuks tulla, kui osata rohkem erinevaid elualasid kirjeldada.

Mõne koledama asja kirjeldust lugedes tuli meelde ka Goethe „Faust“. Faust on samuti tegelane, kes tahab elus võimalikult palju asju ära proovida ja sellel võivad olla traagilised tagajärjed. Kindlameelsust nõuab ka pühakirjakäskude, viisaastakuplaanide, seaduste ja põhiseaduste täitmine. Aga pühakirjad ja seadused annavad käskude kõrval ka keelde. Hiiemäe tegelane annab endale rohkem käske kui keelde.

Plaanimajandust on peetud turumajandusest vähem edukaks, sest plaane tehes ei nähta kõiki asjaolusid ette. Paul Keres on kirjutanud, et maletajal peab mängu ajal olema mänguplaan, sest ka halb plaan olevat parem kui plaanita mäng. Aga malemängu võiks võrrelda ka turumajandusega, sest kui vastane teeb ootamatu käigu, saab plaani korrigeerida. Ka Hiiemäe romaanis on võetud arvesse, et enda jaoks on plaane teha lihtsam kui teisi inimesi oma plaane täitma panna.

Romaani autor on varem tegelenud kirjanik Prometi loomingu uurimisega, kelle raamatutest ta leidis huumorit. Nüüd loetud raamat sisaldab samuti huumorit, aga seda märkasin ma rohkem raamatu teise poolde jõudes. Esimeses pooles võis seda olla vähem või panin ma ise halvemini tähele.