Pidu enne pidu

Olin saanud kirja teel ühe naisega tuttavaks. Kirjavahetusest oli selgunud, et meil on lähestikustel kuupäevadel sünnipäevad. Ta oli kutsunud mind enda sünnipäevale. Ma olin minemisest vähem huvitatud kui ta arvas. Lubasin siiski minna. Ta elas ühiselamu viimasel korrusel. Ma ei teadnud, kas ühiselamus võib otse trepist üles minna või tuleb kõigepealt valvelauda pöörduda. Meil olid külalised. Märkasin, et selle naise kirjad on ekraanil lahti jäänud ja külalised saavad neid lugeda. Veel hullem, kirjad olid läinud tõlkefaili osaks. Proovisin arvutit korda saada, et tõlkimise juurde asuda, aga see ei õnnestunud kuidagi, sest arvuti oli vana ja tegi iga asja peale taaskäivituse. Läksin arvutiga peolauda. Üks mees ütles mulle midagi halvustavat, mille tähendusest ma täpselt aru ei saanud. Lause mõte võis olla, et arvutiga inimeste koht ei ole peolauas. Vahetasin ruumi, võttes arvuti kaasa. Üks poiss lülitas mu arvuti välja. Küsisin, kuidas ta seda tegi, et osata arvutit käima tagasi lülitada. Poiss vastas, et ta ei tea, ta kasutas ühte võtet, mis pole ette nähtud. Nüüd ma arvutit uuesti käivitada ei osanud. Lõin seda poissi. Oli kuulda, kuidas tal üks siseelund loksus. Hakkasin kartma, et lõin liiga kõvasti. Läksin uuesti peolaua juurde, kus vaadati televiisorit. Televiisoris räägiti ühest ammusest mõrvajuhtumist, mille eest taheti veel inimesi karistada. Üks televiisorit vaatav naine ütles, et tapetu oli ise süüdi, et vetteviskamisel hüppas ta sinna pea ees ja uppus ära. Naine arvas, et inimeste elu ei peaks aastakümnetepikkuse kohtuprotsessiga segama. Läksin ühte väiksemasse tuppa ja panin seal lambi põlema. Toas olid lapsed, kes mängisid peitust ja olid ennast ära peitnud. Nad avaldasid lambi põlema panemise suhtes rahulolematust, sest nüüd olid nad kergemini leitavad.