Tuna 2/2018

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 2/2018.

Avaloos räägib Mihkel Mutt praeguse aja varjukülgedest. Tal on kahju, et salajaste päevikute asemel kirjutatakse nüüd blogisid, sest talle tundub, et avalikkusele kirjutades ei olda nii ausad. Blogijana kommenteerin, et ma küll blogis ei valeta. Samuti pole ma paberile kirjutamisest loobunud. Selle blogisissekande ettevalmistamiseks kirjutasin paberkaustikusse pikema mustandi. Iseküsimus, kas ma selle arhiivi hoiule annan. Mutt kahetseb ka paberkirjavahetuse kadumist. Enne interneti tulekut ma väga palju paberkirju ei vahetanud, pikem paberkirjade vahetamine tekkis alles teise blogijaga. Aga tõenäoliselt on Muti märkused osade inimeste puhul kehtivad.

Toomas Siitan kirjutab orelite ajaloost. Seda lugedes mõtlesin, et ma olen ühes listi saadetud kirjas öelnud, et ma ei kavatse tagasilükatud muusikateemalist doktoritööd lugeda, sest see pole minu teema, aga tegelikult on muusika minu teema rohkem kui ma tol hetkel mõtlesin. Kuulan muusikat rohkem kui kord päevas, perekonnaliikme sõnadele kirjutatakse viise, varem ma joonistasin muusika järgi, ja kuigi ma laulda ei oska, on mul eelistused, milline muusikateos meeldib rohkem ja milline vähem.

Artiklis kirjutatakse allikakriitiliselt ja lõpuks küsitakse, kas meile on üldse tähtis tõde või hea lugu. Mõtlesin, et ilukirjanduse lugejale on küll hea lugu tähtsam. Kuigi vahel ka kritiseeritakse, et ilukirjandusteos ei ole piisavalt realistlik.

Enn Küng jätkab varem pooleli jäänud artiklit Rootsi aja majandusest. Artiklis on toodud statistikat, kui palju 1620.–1630. aastatel Tallinnast kaupa välja veeti. Mõtlesin, et kõigi riikide väljavedu peaks kõigi riikide sissevedu ületama, sest osa laevu läheb teel põhja või langeb mereröövlite saagiks.

Artiklist selgub, et vilja veeti Tallinnast palju välja Hollandisse ja Lüübekisse. Kumbki ei olnud vist päris usukaaslased. Hollandis olid võimul kalvinistid, mitte luterlased, ja Lüübekis oli ülikooli konspekti järgi veel vähemalt aastal 1525 katoliiklik tsensuur, kui asi hiljem ei muutunud. /TÄIENDUS: Briti Entsüklopeedia järgi toimus Lüübekis reformatsioon aastatel 1529-1530, kuid eelkõige protestantide ja katoliiklaste vahel toimunud Kolmekümneaastases sõjas 17. sajandil jäi Lüübek ehk Lübeck erapooletuks./

Mulle pole päris selge, millest see sõltub, kui palju mingil maal on teravilja kasvatatud. Tallinnast veeti vilja välja soojematesse maadesse, aga raamatust „Bütsantsi inimene“ jäi meelde, et Bütsantsi riigis hakati vähem teravilja sööma siis, kui see Eestist niigi lõunapool asuv riik kaotas oma lõunapoolsed provintsid, milles oli suurem teraviljakasvatus.

Olga Gavrilova ja Mihhail Hodjakov kritiseerivad Eesti ajaloolasi, et nad on vähe Peterburi arhiive kasutanud. Mõtlesin, et tundub riskantne Venemaa arhiividega seotud uurimistööd ette võtta, kui poole uurimise pealt võib tulla Venemaale sissesõidukeeld. Kuid mõni Eesti riigijuht olevat Peterburis õppinud ja sellest võivat riigivanemate sarja raamatutes kirjutada. Mõtlesin, et kui sari on inimestest kui riigivanematest, siis kui tähtsad nende varasemad eluaastad on. Võibolla üliõpilasena oli väljapaistvam hoopis keegi, kes noorelt suri ja riigivanemaks ei saanud.

Tiit Noormets avaldab dokumente selle kohta, milliseid küsimusi Eestis Stalini ajal propagandatöötajale küsimuste ja vastuste õhtutel esitati. Paljud küsimused olid Nõukogude võimu suhtes kriitilised. Valju häälega selliseid ilmselt nii palju ei esitatud kui anonüümsele paberile kirja pannes. Mujalt olen lugenud, kuidas Nõukogude ajal on tehtud ka käekirjaekspertiise Nõukogude-vastaste paberite autorite kindlakstegemiseks, aga nüüdses kaastöös sellist ekspertiisi ei mainitud. Ükskord, kui Gorbatšov ei olnud vist veel võimule tulnud või ei olnud vähemalt reformidega kaugele jõudnud, küsisin bussijaamas valju häälega: „Kas parem elu on Nõukogude Liidus või Ameerika Ühendriikides?“ Vastati, et ühes kohas on üks asi parem ja teises teine, Nõukogude Liidus on parem see, et on vähem autosid. Aga pärast öeldi, et avalikus kohas selliseid küsimusi esitada ei tohi.

Toomas Karjahärm avaldab kolmanda osa kirjutisest aastate 1987–1988 kohta. Seal on juttu ka minu vanaisast, kellele võrgukommentaatorid heidavad ette, et tema ühe raamatu pealkirjas esineb sõna „klassivõitlus“ ja et ta astus töökoha säilitamiseks kommunistliku partei liikmeks. Talupoegade mõisnike vastu ülestõusu klassivõitluseks nimetamise kritiseerijatelt võiks küsida, kas nad on siis mõisakorra poolt. Karjahärm kirjutab, kuidas minu vanaisa asus aegade paranedes uurima ka küüditamise ajalugu. Talle tehti veel aastal 1989 vastavate arhiivimaterjalide kasutamisel takistusi ja aastal 1990 ta suri, mistõttu kõik tööd ei saanud valmis.