Bütsantsi ajalugu

„Bütsantsi inimene. L’Uomo Bizantino“. Koostaja Guglielmo Cavallo. Tõlkinud Janika Sild, Heili Einasto, Hanna Kaal, Margus Ott ja Heigo Sooman. Avita 2002. 357 lehekülge. Itaalia keeles 1992.

Keskkooli ajaloo lõpueksamil vastasin piletit, mille üks punkt oli Eesti NSV ajaloo, teine Bütsantsi ajaloo ja kolmas ajakirjas „Akadeemia“ avaldatud Bütsantsi ajaloo teemalise artikli kohta. Kui olin kolm küsimust ära vastanud, küsiti mult, mitme pileti kolmanda küsimuse materjalid mul lugemata jäid. Kõik enne mind vastanud, keda ma kuulsin, olid öelnud, et kõike ei saanud kätte, aga ma ütlesin, et lugesin kõik läbi. Küsiti, mida ma edasi õppima tahan minna. Vastasin, et ajalugu või füüsikat. Kirjeldati ühte Bütsantsi keisrit ja küsiti, kas ma tean, mis on tema nimi. Vastasin keelekomistuse tõttu Justianus ja parandati, et Justinianus, aga loeti minu vastus õigeks. Küsija ütles, et ta läheb sügavamale, mis oli Justinianuse naise nimi. Vastasin, et Theodora. Teine komisjoni liige soovitas, et küsija läheks veel sügavamale. Nimetati ühe keisri nimi ja küsiti, mida ta tegi ühel kirikukogul. Vastasin, et tahtis saada kogu võimu kirikus enda kätte. Üks komisjoni liige ütles, et nüüd on nii, et üks loll jõuab rohkem vastata kui sada tarka küsida. Küsiti, kas ma tean, mida tähendab sõna ’tsesaropapism’. Vastasin, et ei tea, mille peale komisjon muutus rõõmsaks ja pani viie. Pärast ülikooli lõpetamist tunduvad küsimused, millele saab ühelauselisi vastuseid anda, pealiskaudsed, aga keskkooliõpilase kohta pidasin oma ajalooteadmisi suurteks.

Ühel aastal vaatasin, et raamatupoes on müügil ajalooraamatute sari, millest ma ühtegi lugenud ei ole. Otsustasin, et ostan ühe raamatu sellest sarjast. Selleks oli „Bütsantsi inimene“, mis tundus pealkirja järgi kõige huvitavam. Hiljem ostsin ja lugesin läbi ka kõik teised selle sarja raamatud, mida ma müügil nägin. Nüüd mäletasin esimesena loetut kõige halvemini, sest seda lugedes ma erinevalt hilisematest polnud midagi kirjutanud.

Eelmine nädal jäin palavikku. Otsustasin seetõttu, et teen „Tuna“ numbri lugemises vaheaja ning võtan ühe raamatu, mis on juba varem loetud, et vähem pingutada. Lugesin uuesti läbi „Bütsantsi inimese“, tehes mõtlemispause alles peatükkide, mitte lehekülgede lõpetamise järel.

Isegi asjade kohta, mida ma mäletasin, ei olnud enam meeles, et olen neid lugenud ka sellest raamatust. Mäletasin, et ühes magistrieksamiks loetud ingliskeelses raamatus oli juttu keskaegsest Genovast ja Veneetsiast kui koloniaalilmpeeriumitest, aga ei mäletanud, et ka selles raamatus. Mäletasin, et Ristikivi romaanis oli juttu itaalia kaupmeeste suurest osast hilise Bütsantsi ajaloos, aga ei mäletanud, et sellest kirjutatakse ka „Bütsantsi inimeses“. Mäletasin, et olen õppinud kunstiajaloos Hagia Sophia katedraali, aga sellest raamatust midagi konkreetset sel teemal ei mäletanud. Mäletasin, et keskkooli lõpueksamiks lugesin "Akadeemiast“ Bütsantsist kui Itaalia renessanssile tõuke andjast, aga sellest raamatust seda teemat ei mäletanud. Mäletasin, et olen lugenud raamatust „Trooja sõda“, kuidas vanaaja inimesed teadsid Homerose eeposi peast, aga ei mäletanud, et samu eeposi õpiti pähe ka Bütsantsi ajal. „Trooja sõjas“ oli toodud kellegi arvamus, et eepost suudab pähe õppida vaid kirjaoskamatu, aga Bütsantsi ajal oli kirjaoskus juba olemas. Lisaks on teada, et ka islamiusulised on kirja pandud Koraani pähe õppinud.

Mõnda asja mäletasin „Bütsantsi inimesest“ tänu sellele, et olen seda ka vahepeal lehitsenud. Bütsantsi relvastuse muutumatust läbi sajandite mäletasin vahepealsest lehitsemisest, mitte esimesest lugemisest. Keisri kaugelt riidevärvi järgi ära tundmist mäletasin samuti vahepealsest lehitsemisest, mitte esimesest lugemisest. Esimesest lugemisest tuleb meelde ainult lugemine ise, aga mitte see, mis aastal see oli.

Võibolla see jäi siiski esimesel lugemisel meelde, et Bütsantsi elanikud ei nimetanud ise oma riiki Bütsantsiks, vaid Rooma riigiks. Bütsants on hilisem ajaloolaste leiutis, nagu ka mõiste ristisõjad või keskaeg.